Talvekuud panevad väikeste linnade söögikohad proovile

Seitse aastat Suure-Jaanis kohvikut Arturi Juures pidanud Reiko Sülla sõnul käivad talvekuudel väikelinnade toitlustusasutustes lõunatamas peaasjalikult ümbruskonna elanikud. Turistid leiavad sinna tee suvel. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus
16. veebruari «Sakalas»

Viljandimaa väikelinnades söögikohta pidavad ettevõtjad tunnistavad, et jaanuar ja veebruar on neil aasta kõige raskemad kuud.

Kõik Abja-Paluoja ja Suure-Jaani toitlustajad, kelle käekäigu vastu «Sakala» huvi tundis, nimetasid maakonna üheks suuremaks hädaks kiratsevat turismivaldkonda. Et piirkonnas pole ühtki suurt püsiatraktsiooni, mille pärast inimesed mujalt sadade või tuhandete kaupa kokku sõidaksid, tuleb suuresti keskenduda juhuslikele läbisõitjatele.

Kui suvel võivad kõrtside, trahterite ja kohvikute pidajad arvestada puhkusereisil olijatega, kelle teekond maakonnast läbi läheb, siis talvel moodustavad nende klientuuri peaasjalikult kohalikud elanikud, kes söövad seal lõunat või tellivad peo- ja peielaudu.

Leidub neidki, kes talvekuudel uksed targu kinni hoiavad. Abja-Paluojal paikneva Kilpkonna trahteri juhataja Airika Kangro rääkis, et nemad pole seni pidanud arukaks naabruses paikneva Mulgi kõrtsiga niigi väheste sööjate pärast võidelda. «Talvel on kliente vähe ja kui hakkaksime neid jagama, jääksime ilmselt mõlemad jänni. On enam kui kindel, et kulud kasvaksid tuludest suuremaks,» selgitas ta.

Kangro märkis, et kohalikud elanikudki pole praegusel aastaajal eriti varmad väljaspool kodu sööma, sest pakasega on küttekulud laes ning igaüks peab vaatama, kuidas ots otsaga kokku saada. Väikestes linnades annab see end valusalt tunda isegi kauplustele, rääkimata söögikohtadest.

Suvise käibe üle pole Kilpkonna trahteri pidajatel olnud seni põhjust kurta, sest ilusa ilmaga kasutavad paljud sisemaa elanikud Abja-Paluoja läbivat Valga—Uulu maanteed, jõudmaks Pärnumaa liivarandadele.

«Nemad moodustavad klientidest suure osa, sest jõuavad tihtipeale siia just siis, kui on paras aeg keha kinnitada. Ümberkaudsed inimesedki leiavad suvel rohkem aega ja raha väljas söömas ja joomas käia,» nentis Airika Kangro.

Viis aastat tagasi uksed avanud Mulgi kõrtsi asukoht on läbisõitjate peibutamiseks eriti soodne, sest see paikneb Abja-Paluoja läbiva maantee ääres. Juhataja Külli Sink ütleb, et suvel on olukord tänu turistidele tõepoolest märgatavalt roosilisem. Ometi pole neil olnud ka talvel põhjust tegevust katkestada. «Võib öelda, et praegu läheb keskpäraselt. Rahvast võiks rohkem olla, aga saame hakkama,» sõnas ta.

Kui praegu tuleb Abja-Paluoja ainsal kõrtsil toime tulla linnakese ning selle naabruskonna elanike toel, siis suvel kasvatavad turistid toitlustusasutuse käivet umbes 30 protsenti.

Senistele kogemustele tuginedes ütleb Sink, et linna väiksusest hoolimata pole kõrtsi pidamine perspektiivitu valdkond. Muresid on tema sõnul küll ette tulnud rohkem, kui ta esialgu arvas, kuid raskused pole olnud pikaajalised ja ületamatud.

«Rikkaks me siin ei saa, aga ka loobumismõteteks pole seni põhjust olnud. Kokkuvõttes on kliente olnud rohkem, kui äriplaani kirja panime,» rõõmustab ta.

Maakonna põhjaossa jääva Suure-Jaani toitlustajatel on üldjoontes samad tähelepanekud kui lõunapoolsetel kolleegidel. Ehkki Suure-Jaanist ei lähe läbi Valga—Uulu omaga võrreldavat riiklikult tähtsat maanteed, tuntakse sealgi rõõmu ennekõike suvekuudest, mil liikvel on rohkem puhkajaid.

2010. aasta suvel Suure-Jaani paisjärve kaldal uksed avanud kohviku-külalistemaja juhataja Liina Lõokese ütlemist mööda sõltub kohas, mille vastu turistide huvi on keskpärane või kesine, äriedu ennekõike sellest, kui hästi äritegevus on läbi mõeldud ning kas seejuures on osatud riske hajutada.

«Toitlustusega üksi oleks väikelinnas vist raske hakkama saada, ikka peab midagi kõrvale mõtlema. Meie näiteks tegeleme majutusega ning pakume ühtlasi pagari- ja kondiitritooteid. Kui kõik harud üksteist toetavad, on võimalik kenasti toime tulla,» selgitas ta.

Teenuste mitmekesisuse vajalikkust kinnitab ka paisjärve teisel kaldal rendipinnal kohvikut Arturi Juures pidav Reiko Sülla, kes teenib enamiku tulu konverentse, seminare ja pidusid toitlustades.

«Teeme laudu terve maakonna piires, aga peamine koht on loomulikult Viljandi. Ainult Suure-Jaanis tegutsedes jääksime arvatavasti jaanuaris ja veebruaris jänni. Lühikesed mõõnad võib paremate aegade toel üle elada, aga ma pole tahtnud asjasse nii suhtuda: arveid tuleb maksta iga kuu,» arutleb ta.

Toitlustajate kõige paremad päevad jäävad Sülla sõnul majanduskriisieelsesse aega, mil ettevõtted ja asutused korraldasid kollektiividele rohkem pidusid ega lugenud seejuures nii hoolikalt raha kui praegu.