Psühholoog: kriisiajal tasub inimestel üle vaadata oma kasutamata võimalused

Linda Luhse Foto: Elmo Riig / Sakala

Psühholoog Linda Luhse sõnul peaks majanduskriisi ajal rohkem kui varem hoidma tööd, sõpru ja eneseväärikust.

«Õnnelik on see, kel on töö, mida ta teeb armastusega. Samuti peaks hoidma sõpru, sest juba vanasõnagi ütleb: ärgu olgu sul sada rubla, vaid sada sõpra,» lausus psühholoog Linda Luhse rasketeks aegadeks näpunäiteid jagades.

Kolmas, mida kindlasti hoida tuleks, on eneseväärikus.

«Inimene ei tohiks teha rasketel aegadel selliseid valikuid, mille pärast tal hiljem häbi hakkab,» nentis psühholoog. Ta selgitas, et eneseväärikuse kaotamiseks võib pidada näiteks hädaldamist, vargile minekut või mõne muu ebaõige, kuid kergena näiva tee valimist. Ka pärast seda valikut tuleb inimesel ju iseendaga edasi elada.

Linda Luhse, majanduskriis avaldab praegu mõju ilmselt enamiku Eesti inimeste mõttemaailmale. Mida peaks tegema, et iga päev saabuvad negatiivsed uudised päris masendusse ei ajaks?

On üks hea mõistujutt, mille siin ära toon.

Üks kuningas andis enne surma pojale kaks ümbrikut. Ta ütles, et ühe võib poeg lahti teha siis, kui olukord tundub olevat nii halb, et halvemaks enam minna ei saa. Teise ümbriku võib aga järeltulija avada siis, kui ta tunneb end õnne tipul olevat.

Kuningas suri ja elu läks edasi. Tulid sõjad, rahvas jäi vaeseks ja haigused laastasid maad. Uus kuningas vaatas, et hullemaks olukord enam minna ei saa, ning avas viimases hädas isa antud ümbriku. Seal seisis: «Kõik läheb mööda.»

Tõepoolest, ükskord sõda lõppes, rahvas hakkas ennast üles töötama ja paremini elama. Kuningas võttis naaberkuningriigist naise, tema valitsemisala laienes ning sündisid lapsed. Aiad õitsesid ja riigil oli õnnelik aeg. Lõpuks otsustas kuningas avada teise ümbriku. Ta leidis sealt isa read: «Kõik läheb mööda.»

Nii on iga asjaga: miski ei kesta igavesti.

Iga inimene elab üle mitu kriisi, millest osa on meile juba füsioloogiliselt sisse kodeeritud: meil on puberteedikriis ja keskeakriis, isegi pensionile jäämine on mõnes mõttes kriis. Kriis on iga suur muutus, millega inimene peab kohanema. Kõige tähtsam on see, kuidas inimene ise sellesse kriisi suhtub. Emotsionaalne seisund määrab inimese käitumises ja elus väga palju!

Me võime muretseda iga maavärina või lennuõnnetuse pärast, mille kohta lehest loeme. Selles hädas olijaid meie muretsemine aga ei aita, kui me neid just reaalselt abistada ei saa. Ma ei kutsu inimesi üles ükskõiksusele, kuid liigne muretsemine ei ole samuti õige.

Kuidas saab seda nõuannet järgida inimene, kellele on kätte jõudnud tõesti halvad ajad: ta on koondatud, hädas eluasemelaenuga või mingil muul põhjusel halvas olukorras?

Kui inimene kaotab töö — ja selle ees on praegu vist paljudel kõige suurem hirm — on see kindlasti suur muudatus. Aga sellesse olukorda on võimalik suhtuda mitmeti.

Inimene võib kiruda majandust, nõuda ja muretseda, kuid see kõik teeb tema meeleolu ja enesetunde halvaks ning sellises seisundis ei käituta tavaliselt eriti efektiivselt.

Tööd otsida on muidugi raske, aga tasub meeles pidada, et sellistest olukordadest on varemgi välja tuldud. Kui inimene elab maal, saab ta ise endale toidupoolist kasvatada. Kindlasti leidub mingi võimalus, kuidas edasi minna.

Väikse sissetulekuga elada ei ole muidugi lihtne. Sageli tahab aga inimene elada üle oma võimete ja võitleb selle nimel, et rohkem asju saada. Ka see on minu meelest natuke väärikuse kaotamine.

Kas tuleks siis loobuda nendest asjadest, mis senises edukultuses on eesmärgiks muutunud?

Ma ei arva, et inimene ei peaks midagi tahtma või et tal ei tohiks mingeid soove olla. Muidugi on tore, kui on võimalik minna lõunamaareisile — kes saab, see mingu, kas nüüd või kunagi hiljem!

On aga ka neid inimesi, kellele meeldib Eesti ja kes ei lähe Kanaari saartele. Mul on sõpru, kes on tulnud nautima Viljandit, mis on nende meelest muinasjutuline linn. Võiksime end ümbritsevat hinnata ka siis, kui siin iga päev elame.

Seega tuleb pöörata silmad lähematele võimalustele, mis võivad olla isegi sama huvitavad kui kauged sihtmärgid.

Ühele filosoofile esitati kunagi küsimus, kuidas teha nii, et kõik inimese soovid täituksid. Filosoof vastas: «Üks lihtne võimalus on vähendada oma soove.»

Mõnes mõttes peaksime praegu olema realistid, vaagima oma võimalusi ning neid ka kasutama. Sageli jätab inimene mingisuguse «parema» järel joostes hetke nautimise võimaluse unarusse.

Eestlastele ongi iseloomulik keskenduda rohkem negatiivsele. Kas see mõjutab ka meie tegusid?

Eestlane on tõesti murelik rahvas, meil on selline hoiak juba kõnepruugis: me muretseme lapse, muretseme auto ja hiljem muretseme selle pärast, kuidas bensiini muretseda ja peret ülal pidada.

Kindlasti on praegu keerulisem nendel, kel on väga kindlad nõudmised või jäigad harjumused. Kriis on ikkagi mingi muutus ja seda on kergem taluda neil, kel on parem kohanemisvõime.

Suhtumine aitab olukorda muuta. Inimene tahab muuta pigem teisi kui ennast, aga kui ta ükskord aru saab, et võiks ise midagi teisiti teha, võib tema elu üsna kiirelt muutuda.

Eesti vanasõna ütleb, et jagatud mure on pool muret, aga kui kõik üksteisele ainult oma muresid kurdavad, võib neid ümbritsev õhkkond muutuda väga depressiivseks. Kuidas käituda, et hoida üleval rõõmsat meeleolu?

Kui sul on mure, võid minna inimese juurde, kes seda muret veelgi toidab. Ta paneb sellele oma osa juurde ning koos saate kiruda ja nutta. See on lausa üks suhtlemise viise. Mure võib sellise jagamise käigus tõepoolest hoopis suureneda ja inimesed võivad oma halba meeleolu veelgi üles kruttida.

Mina soovitan, et kui sul on mure, mine endast targema juurde — mine inimese juurde, kes on tundnud midagi samasugust ja sellest üle saanud. Mine räägi selleks, et leida lahendus.

Meie elu on selline, nagu me sellest räägime ja mõtleme. Näiteks kui lähete pimedasse metsa ja kardate, paistab iga küngas kallaletungijana. Aga kui naudite metsa ja teate, et seal teisi ei käi, tunnete looduse lõhna ning märkate värve ja varjundeid.

Kuigi inimene võib tahta hoida ennast positiivsena, kipub internetist, raadiost, telerist ja mujalt tulev negatiivne info tema pingutusi nurjama. Kuidas ennast selle eest kaitsta?

See oleneb muidugi jälle hoiakutest ja harjumustest. Kui inimene on harjunud igal hommikul lehti lugema ja uurima, mitu lennukit on alla kukkunud ja kui paljud on töökoha kaotanud, on sel kindlasti oma mõju.

Ajalehti lugedes tasub vaadata pealkirju ja mõelda: «Mida selle artikli lugemine mulle annab? Kas kõik need kuritegusid või katastroofe kirjeldavad artiklid ikka puudutavad mind isiklikult ja annavad vajalikku teavet?»

Sama kehtib telesaadete ja -sarjade kohta.

Et hoida head meeleolu, tasub vaadata mõnda ilusat romantilist või harivat filmi ning lugeda head positiivset raamatut. Ja kui inimesel on hobi, mis talle rõõmu teeb, võiks ta rohkem aega pühendada sellega tegelemisele. See aitab.