/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2009/01/30/125751t1hd26e.jpg)
Tartu külje all Väike-Lohkva külas särab talviti 20 tundi ööpäevas viie hektari suurune katmikala.
Roheline haldjas annab linnale hapnikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just aktsiaseltsi Grüne Fee Eesti hiigelkasvuhoonete pärast paistab Tartu kuma öösiti kaugemale kui mõnel teisel linnal.
«Siin on väikesel pinnal ligi 14 000 valgustit, aga valgust tuleb rohkem kui Tartu tänavavalgustusest,» selgitab firma tegevjuht Raivo Külasepp. Peale linna valgustamise paiskab Grüne Fee, kelle nimi tähendab saksa keeles rohelist haldjat, iga päev atmosfääri taimede toodetavat hapnikku.
Talvine džungel
Kasvuhoonesse astudes on tunne, nagu siseneks troopilisse parkmetsa. Kurgitaimed küünitavad rivis taeva poole, on suviselt soe ja kuratlikult niiske. Kurkidelt alumisi lehti eemaldavad töölised liiguvad ringi rannajalatsites ja kergetes riides.
«Hoiame siin 24-25-kraadist temperatuuri ja õhuniiskuse 80-protsendi lähedal,» selgitab Raivo Külasepp.
Lae all paiskavad seadmed õhku udupeent veeauru ja põrandani laskuvad jämedad torud on täis väikesi auke, kust väljub süsihappegaas. «Siin õhus on tavalisest kaks korda kõrgem süsihappegaasi tase, aga taimed toodavad sellest hapnikku ja inimene seda ei tunnegi,» räägib firmajuht.
Süsihappegaasi saadakse maagaasi põletamisest. 1997. aastal alustas Grüne Fee Eestis esimesena soojuse ja elektri koostootmist. «Saame sellest nii sooja kui enamiku oma elektrist. Sooja tootes kasutame ühtlasi ära heitgaase. Seega oleme linnale roheline vöönd, mis toodab hapnikku.»
Toitained ja kastmisvesi jõuavad kurgitaimedeni kapillaartorude kaudu. Seda, millal, millise sageduse ja kontsentratsiooniga toitelahust taimedele anda, teab arvuti. Puurkaevuveele, mille mikro- ja makroelementide sisaldust analüüsidega kontrollitakse, lisatakse kompleksväetist ning kurgile vajalikke toitaineid.
Röövputukad abis
Tegevjuhi kinnitust mööda annab ideaalsete kasvutingimuste loomine maksimaalse saagi ja hea maitse. Kui kurk on mõru, pole kasvutingimused õiged. Raivo Külasepa sõnutsi on analüüsid näidanud, et Hispaaniast imporditavas kurgis on taimekaitsevahendite jääke tunduvalt rohkem kui Grüne Fees toodetul.
«Siinne kurk on kvaliteetsem ja värskem,» kinnitab ta. «Eestis aitab talv putukate ja haiguste levikule piiri panna. Meie kasvuhooned on hästi ehitatud ja me kasutame kahjurite tõrjeks bioloogilisi vahendeid, aga hispaanlastel tuleb keemiast abi otsida.»
Külasepa meelest pole Grüne Fee kurk sugugi kehvem mahedalt kasvatatust. «Mahekasvatuses on riskifaktoreid isegi enam kui meil ja kõrvalmõjusid on märksa rohkem kui siin suhteliselt suletud territooriumil. Näiteks pole kodukasvuhoones võimalik tagada nii kõrget õhuniiskust, mida vajatakse bioloogiliseks tõrjeks.»
Firmajuhi hinnangul võib kahtluse alla panna isegi selle, kas orgaaniline väetis annab ikka puhtama ja parema toitaine kui keemiline väetis. «Keemiline element on sama, kuid meil on see puhas ja teistega kindlas vahekorras. Orgaanilises väetises on muid elemente, mille puhtust pole uuritud.»
Biotõrjet tehakse Grüne Fee kasvuhoones röövputukatega. Need elavad auguga kotikeses ning käivad sealt taimedel toitu ehk kahjureid otsimas. Tänu sellele ei pea kemikaale kasutama.
«Kui õigel ajal jaole saada, ei suuda kahjurid taime kasvu ja saagipotentsiaali mõjutada,» õpetab Külasepp. «Seda, et kahjurid on liikvel, on kõige kiiremini võimalik näha õitelt — kahjuritele meeldivad kollane värv ja õietolm.»
Soojus jõuab kasvuhoonetesse torude kaudu, aga sama torustikku kasutatakse ka omalaadse raudteena. Seda mööda liigub akutoitel käru, milles olevatesse kastidesse korjatakse nii kurke kui vanu lehti ja kasve.
«Kurginöör on 12 meetrit pikk,» kirjeldab tegevjuht. «Kurgid korjatakse järjest ära ja taime lastakse allapoole. Lõpuks on taime juur tipust 10 meetri kaugusel.»
Taim kasvaks veelgi, aga sel juhul hakkaks toitainete liikumine temalt liiga palju energiat nõudma ja saagikus langeks.
Kolm kasvutsüklit
Taimi vahetatakse kasvuhoonetes kolm korda aastas. Talvine kasvutsükkel kestab 15 saaginädalat. Kevadel ja suvel on vahepeal liiga kuum ja saagikus kahaneb, mistõttu tsüklid on lühemad: kevadine kestab 13 ja suvine 9—10 saaginädalat. Suvel ettevõte puhkab kuu aega ning uut aastat alustatakse augustis.
Talvel kasvatatakse väiksema valgustundlikkusega kurgisorte, suvel ja sügisel aga neid, mis peavad jahukastele paremini vastu.
«Otsime järjest uusi ja saagikamaid sorte ning tingimusi, mis võimaldaks saagikust tõsta,» kõneleb Raivo Külasepp. «See on ainuke tee, kuidas hindade kerkides ellu jääda. Eelmisel aastal saime 127 kilogrammi kurke ruutmeetrilt. 1993. aastal alustades oli saagikus üle kahe korra väiksem.»
Tegevjuht arvab, et saaki enam palju suurendada ei saa, sest tasuvuse piir kipub ette tulema. «1993. aastal nägime Norras kasvuhoonet, kus saadi maailma suurimat saaki: üle 180 kilogrammi kurke ruutmeetrilt. Paraku läks see firma paari aasta pärast pankrotti, sest kulutused eesmärgi saavutamiseks olid olnud suuremad kui saadav tulu.»
Tulevikus tulevad tomatid
Igal aastal pakib Grüne Fee kilesse 8 miljonit kurki ning saadab pottides laiali 8,5 miljonit salati- ja maitserohelise taime. Enamik neist müüakse Eestis, aga kolmandik toodangust läheb Läti, Leedu ja Soome lettidele.
Potis köögivilju ja maitsetaimi on viisteist sorti, uusimatena on müügile jõudnud põld-võõrkapsas ja piparmünt. Edaspidi hakatakse kasvatama ka taimesegusid, see tähendab, et samasse potti külvatakse eri salateid.
Raivo Külasepp ütleb, et tulevikuplaanidesse kuuluvad ka ajakohased kasvuhooned, kus leiaksid koha mitmesugused tomatid. Ta tunnistab, et maagaasi hinna kiire tõusu tõttu oli eelmise aasta lõpp firmale raske, aga praegu, mil hinnad langevad, võib taas optimistlikumalt tulevikku vaadata.