Enno Liiberi ettenägelikkus säilitas abjakatele päästekomando

Abja-Paluoja bussijaamaplatsi servas asub 16-meetrise torniga tuletõrjemaja, mille ehitamine on endise komandopealiku Enno Liiberi suur töö.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus
11. veebruari «Sakalas»


Kui Abja komando endine pealik Enno Liiber teada sai, et pälvib pühendunud töö eest Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi, oli see talle üllatus. «Mina võtan selle vastu, kuid tegelikult kuulub see kõigile meie meeskonna liikmetele,» sõnas ta.

«Mulle tundub, et praegu on õige aeg paluda vabandust enda ja komandomeeste peredelt, sest mehed tegid ehitamisel pikki tööpäevi,» lisas ta.

Abja tugikomando pealikuna asus Enno Liiber tööle 1994. aastal, uue hoone ehitus algas neli aastat hiljem.

Kord istus meeskond pärast tuletõrjevõistlusi koos ja pidas plaani: sporti on tehtud piisavalt, auhinnalisi kohtigi nopitud, võtaks nüüd kätte ja ehitaks endale korraliku hoone. «Kuigi see on meie töökoht, ei ole see meile otseselt vajalik — komandot on vaja kogu piirkonnale,» rääkis pealik.

Mehed olid poolt ja labidas löödi maasse pärast jaanipäeva. Novembris sai uus osa katuse peale ning sisetööd algasid järgmisel aastal. «Siin on kõik käsitsitöö: kaevasime vundamendikraavi ja sikutasime plokid torni. Tööd tegime iga ilmaga ja kogu meeskond oli võimaluse korral alati kohal,» meenutas Liiber.

Vana hoone, kunagise sepikoja, jätsid mehed samasuguseks, pookisid vaid uue osa külge. Pritsimehed endale kutselist ehitusbrigaadi kampa võtta ei plaaninud. Peaaegu kõigil oli ehitustöö käpas ja nii nad sammhaaval tegutsesidki. Projekti tegi valmis Enno Liiberi kooliõde.

Töö tulevikule mõeldes

2001. aastal võtsid abjakad täita toonase peaministri Mart Laari tugikomandode kohta käiva korralduse ning ehitasid kohad kahele põhi- ja reserv­autole.

«Meil oli ehituse ajal väike võistlusmoment Nuiaga ja tekkis meediakära, mis oleks võinud olemata olla. Selle asemel oleks võinud Nuia omad midagi ära teha — ise tuleb ikka tegutseda, ega meedia tule ehitama!»

Enno Liiber on tänulik vallavalitsusele, kes on tuletõrjemaja ehitamist alati toetanud. Tööraha mehed ei saanud ega tahtnudki. Kui Abja komandohoone 2001. aastal valmis sai, hindas päästeamet tuletõrjujate panust sellega, et andis nende käsutusse tuttuue auto Kärmas Katariina.

«Varem ei olnud juhtunud, et nii väiksele komandole antakse vabrikumasin. Ma tean, üleval pool oli ütlemist, et see tuleks meilt ära võtta. Tavaliselt oli nii, et uus auto läheb suurele linnale ja sealt tuleb rotatsiooni korras vana masin väiksele komandole. Katariina jäi siiski meile,» jutustas Enno Liiber.

Viimaks sai Abja uus hoone endale Lõuna-Eesti päästekeskuse abiga korraliku tornikiivri. Tornikell on bussiootajatele suur abimees: kõik on harjunud pilku 16-meetrise torni tippu pöörama. Veel täidab tuletõrjetorn Enno Liiberi sõnutsi turismiobjekti ülesannet, sest tipust avaneb alevile kaunis vaade.

Abja komando on seotud ka õppetööga. Enno Liiber sai Abja gümnaasiumi endise direktori Arvo Lambi nõusse, et piirivalve suunale lisataks päästeõpe. Lõpetajal on õigus päästjana tööle asuda klausliga, et ta läheb aasta jooksul Väike-Maarjasse edasi õppima.

«Olen ise ka mõne tunni andnud. Tundub, et õpilased on agarad. Rohkem peaks olema praktilist osa, see tooks alale lähemale,» hindas Liiber.

Isetehtud tuletõrjeauto

Tuletõrjujaks sattus põline Abja mees Enno Liiber pooljuhuslikult. Ta asus 1968. aastal sovhoosi tööle ning õige pea kutsuti noor sportlik mees tuletõrjevõistlustele. Põnevad ja tasavägised jõuproovid ja töö pakkusid huvi. Et toona polnud masinatega priisata, otsustasid mehed endale ise tuletõrjeauto ehitada.

Õisu sovhoosist saadi ZIL-i vrakk, olemas olid mootor ja tuletõrjepump. Niimoodi jupphaaval masin kokku pandigi: tehti raam, pandi rattad alla, ehitati topeltkabiin. «Ehitamine käis vahel öösel kella kahe-kolmeni, ei teadnudki, kas julged üldse koju minna,» meenutas Enno Liiber muheldes mitme aasta pikkust tööd.

See võimsa pumbaga masin käis kustutamas 1983. aastani, mil komando sai viimaks sovhoosilt GAZ-53. Siis krutiti iseehitatud tuletõrjeautolt seadmed maha ja saadeti vanaduspõlve veetma Abja lasteaeda mudilastele mängimiseks.

Sellega, et nõukaajal oleks elu justkui lihtsam olnud, Enno Liiber nõustuda ei taha. «Vanasti olid suured ohuallikad koresöödahoidlad, kuivatid ja rohujahuveskid. Kui need ikka põlema läksid... Praegu öeldakse, et bensiinijaamad on ohtlikud, kuid minu meelest ei ole need võrreldavad,» nentis ta.

Toona õppis algaja ametit töö käigus vanema olija käest. Kui Enno Liiber ametisse astus, olid kustutajal abiks presentvoolikud, millel oli kraanita joatoru. Külmaga tuli olla eriti ettevaatlik, et voolik murdes katki ei läheks.

Spetsiaalset ülikonda polnud samuti võtta ja mehed kasutasid keevitajate presendist rõivaid. Suvel polnud viga, kuid pärast pakasega õues olemist võis need nurka püsti seisma panna.

Mõne omaaegse presentvooliku on Enno Liiber siiski alles hoidnud. «See imbub veest läbi ega lähe põlema ja sellega on hea kustutada turbaraba või metsa. Praegused nailonvoolikud süttivad kergesti,» võrdles ta.

Kui vabatahtliku pritsimehe kodus öösel telefon helises, oli teada, et see on dispetšer. «Meil oli süsteem: võtsin telefoni vastu, sain teada, kuhu vaja sõita, ning panin riidesse. Selle aja sees tegi proua lahti garaažiukse ja väravad. Kui mina välja sõitsin, võttis tema ühendust teiste vabatahtlikega. Toona oli kolm suunda, kuhu kutsuti: Pärnu, Nuia või Viljandi. Korjasin mehed tee äärest peale ja nii me läksimegi.»

Algus kehvades tingimustes

Sovhoosi ajal oli Abjas poolekilomeetrise vahemaa peale kaks tuletõrjerühma: praeguses majas oli B-komando ja sovhoosis vabatahtlike salk. Enno Liiber meenutas, et B-komandos hakkas asi käest ära minema, olukord oli kehv. Statistikast selgus, et õnnetustele sõitis kogu aeg välja sovhoosi salk. Lõpuks tehti Enno Liiberile ettepanek luua tugikomando sinna, kus see seniajani tegutseb.

Ees ootas bardakk, mida tuli otsast harutama hakata. Lisaks kustutamistele pidi Enno Liiber täitma inspektorikohuseid ning kogemuste kogunedes alustama ennetustööd. Tema hinnangut mööda on see Abja kandis hästi vilja kandnud ning lausrumaluse tõttu puhkenud tulekahjusid pole olnud. «Kui koguse järgi võtta, olime Lõuna-Eesti päästekeskuses ja vabariigis esimesed suitsuandurite panijad,» on ta tulemustega rahul.

Komandopealiku ametis oli Enno Liiber 17 aastat. Selle aja jooksul nägi ta, mismoodi asjad toimivad. «Ma saan aru, et reformid peavad käima, elu peab edasi minema. Tundsin, et olin tööle jäänud liiga kauaks. Praegu oleks õige olla ühes ametis kõige rohkem kümme aastat, siis peaks vahetama, sest pärast viit aastat hakkavad ambitsioonid kaduma,» vaagis ta.

Äraminekut valmistas Enno Liiber pikalt ette ja aitas uuel pealikul Aimar Sikkal sisse elada. Siiski ei naudi endine pealik kodus pensionäripõlve, vaid on sealsamas majas ametis lepingulise kütjana.

Ta usub, et komandos on valitsenud hea sisekliima. Meeldivatele suhetele ja töörežiimile aitas kaasa süsteem, et alati pärast suuremat tulekahju istus meeskond koos ja analüüsis olnut. Praegu on Abja komandos iga päev löögivalmis neli meest.

Päästekomandode sulgemine on valus ja kriitiline teema ning selle nimel, et kärpimiskirves Abjat ei puudutaks, ongi Enno Liiber kogu aeg töötanud.

«Meie riigil ei ole nii palju raha, et kõik komandod võiksid jääda, ja paratamatu on see, et väljasõidupiirkonnad suurenevad. Paraku on nii, et igale poole ei jõua 15 minutiga. Nuia või Mõisakülla pole probleem, aga meie haare ulatub Pärnu- ja Valgamaale välja. Mis siis saab, kui mehed on Häädemeestel ja siin läheduses juhtub midagi? See on minuti küsimus. Mida varem jõuad, seda paremini saad piiri panna,» kõlas ta hääles kurb noot. «Ega ma uskunud, et asi nii hulluks läheb nagu praegu. Aga olen veendunud, et niipea Abjas midagi ei muutu.»

Eluaegset päästjat nörritab see, et hooletust on liiga palju. «Üks hull asi on suitsuga magamajäämine — pooled tulekahjud tekivad sellest. Seda, et tuba põleb, väljast üldjuhul ei näe ja piisab vaid ruutmeetrist põlemisest, et inimene saaks vingumürgituse ja hukkuks. Kui ka viletsad elektrisüsteemid korda saaksid, oleks õnnetusi mitu korda vähem.»

Inimesed kipuvad torisema, kui pakaselaine ajal tuletab päästeamet uuesti meelde, et ahju tuleb kütta mõõdukalt ja kuum tuhk metallanumas majast kaugemale õue viia.

«Pidevalt peab hoiatama, et see lõpuks inimestele meelde jääks,» selgitas Enno Liiber. «Miks ei võiks meie peas kinnistuda ennetusreklaam, kui ometigi kõikvõimalike kaubanduskeskuste reklaam seda teeb?»

Tagasi üles