Viljapuu võra olgu mõõdukalt hõre

Oskustööline Kalju Lõivukene (vasakul) ja vanemteadur Toivo Univer on aiasae ja oksakääride käsitlemises tõelised meistrid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Täispikkuses artikkel ilmus
1. veebruari «Sakalas»

Viljapuude lõikamiseks on küll parim aeg veebruari lõpust aprilli lõpuni, mil pungad puhkevad, aga Polli aiandusuuringute keskuse õunaaedades on saagide ja kääridega spetsialiste askeldamas nähtud juba jaanuari keskpaigast.

«Meil on viljapuid palju ning kõike lihtsalt ei jõua kuu või kahe jooksul lõigata,» selgitab keskuse vanemteadur Toivo Univer.

Tema sõnutsi võib õunapuude võra lõikuse ette võtta puhkeperioodil ehk lehtede langemisest taaspuhkemiseni. Lõikamise ajal võiksid kraadid olla nullilähedased ja öösel ei tohiks õhutemperatuur langeda kümnest miinuskraadist madalamale. Suuremate miinuskraadidega puit klaasistub ning seda on raskem lõigata, samuti on oht, et puu võib saada pakasest kahjustada.

Eesti maaülikooli aiandusuuringute keskuses suudab kogenud spetsialist lõigata keskmiselt 20 suurt õunapuud päevas. Toivo Univeri kinnitust mööda ei ole see lihtne ning põhjalikud oskused omandatakse aastatepikkuse tööga. «Võra lõikamine eeldab viljapuu ehituse ja elutegevuse head tundmist. Põhiline on näha, kuidas õie- ning lehepungad paiknevad,» selgitab Univer.

Viljapuude ja marjapõõsaste lõikamise tähtsaimaks põhjuseks peab ta kasvu- ja õiepungade tasakaalu säilitamist. «Lõikamine stimuleerib kasvupungade moodustamist. Kui neid pole piisavalt, ei saa õiepungad vajalikku kogust toitaineid. Viljapuu võra olgu mõõdukalt hõre,» rõhutab ta.

«Õiepungad tekivad oksale teisel kasvuaastal ning lõigates tagame, et aastakasvud oleksid järgmisel suvel 25—30 sentimeetri pikkused. Kui need kasvavad liiga pikaks, on puud liiga palju kärbitud, kui jäävad lühikeseks, ei ole aednik järelikult kääre näidanud,» räägib vanemteadur.

Võra peaks Univeri jutu järgi olema hõredavõitu ka sellepärast, et siis ei saa seal areneda seenhaigused. Samuti paisuvad viljad paremates valgusoludes suuremaks ja on kvaliteetsemad.

Aiandusteadlase jutu järgi peab viljapuu võra olema mõõdukalt hõre, et päikesekiired jõuaksid iga lehekeseni. Saagi all vajuvad oksad allapoole ja moodustavad kerakujulise krooni. «Keskmise ja tugeva kasvuga puude võra kujundades tuleks võtta eesmärgiks just see kuju.»

Kärpimiseks oksi valides soovitab Univer jälgida, et alles jääksid need, mis kasvavad rõhtsalt, sest neis liiguvad mahlad paremini ja tekib rohkem õiepungi. Ühtlasi tuleb sanitaarlõikusega eemaldada katkised ja haiged oksad.

Kui puud on juba aastaid kasvanud, vajavad nad noorenduslõikust. Et pikendada tugeva kasvuga puude iga 60—70 aastani, tuleb Univeri sõnutsi teha umbes kolm noorenduslõikust, ergutamaks kasvu ja suurendamaks viljakust.

«Lõikusjärgsel aastal saak küll väheneb, ent hiljem kasvab. Pealegi tulevad viljad siis suuremad ja kvaliteetsemad,» ütleb ta. Kindel märk, et puu vajab noorenduslõikust, on see, kui üheaastased oksad jäävad lühikeseks, 10—15 sentimeetri pikkuseks.

«Sellisel puul lõigatakse põhioksi vähemalt viie aastakasvu võrra, 60—100 sentimeetrit oksa tipust tagasi. Kõrgel puul võib eemaldada ladvaosa umbes neljandiku võra mahust. See lõigatakse maha külg­oksa peale,» õpetab Univer.