Õnnetused kipuvad järjekindlalt korduma samas paigas

Foto: Elmo Riig / Sakala

Statistika põhjal joonistuvad Viljandimaal selgelt välja need linnad ja vallad, kus teistega võrreldes juhtub ühte masti õnnetusi silmatorkavalt rohkem.

Kuigi terviseedendajad ei soovi elanike tervise ja heaolu ülevaates Viljandimaa linnu ja valdu pingeritta seada, on ebavõrdsus üsna suur. Näiteks oli kahel viimasel aastal Saarepeedi vallas tõenäosus saada liiklusõnnetuses viga kümme korda suurem kui Abja või Karksi vallas. Mõisaküla linna elanikel oli ligi kaheksa korda suurem šanss langeda isikuvastase kuriteo ohvriks kui Karksi valla omadel. Tööõnnetused kimbutasid jällegi Viiratsi vallas üle paarikümne korra tihedamini kui Tarvastu vallas.

Nii polegi imestada, et spetsialistide kõnepruuki on tulnud selline uus väljend nagu põlevad või uppuvad vallad. Viljandi maavalitsuse tervise­edenduse peaspetsialist Elo Paap kinnitas, et õnnetusjuhtumite liikide kaupa saab regioone tõepoolest üsna selgelt eristada.

Miks siis ikkagi on nõnda, et üks vald torkab pealtnäha ilma igasuguse loogilise põhjuseta silma suuremate tuleõnnetuste arvuga, teises aga tuleb ette rohkem vägivallajuhtumeid?

Kuigi Viljandimaa võib uhkust tunda Eesti väikseima ülekaaluliste kooliõpilaste protsendi üle ning siin on aastatega kasvanud oma tervist heaks või väga heaks hindavate elanike osa, on mõtlemisainet siiski piisavalt. Nii on Viljandimaa alkoholisurmadelt teiste maakondadega võrreldes Eestis skaala punases ehk siis ohtlikus otsas.

Ohtlikud värvid

Nii nagu igas maakonnas on piirkonnad, kus juhtub rohkem näiteks tööõnnetusi, on ka riigis maakonnad, kus mõnd sorti õnnetusi teistega võrreldes tihedamini ette tuleb. Elo Paap toob põhjustena välja elukeskkonna ning selle, kui rikkad inimesed piirkonnas elavad.

«Öeldakse, et iga kilomeeter, mis elad keskusest kaugemal, vähendab sinu heaolu taset,» lausub Paap. «Kui manada silme ette Eesti kaart, eristuvad seal selgelt Lõuna- ja Kagu-Eesti, kus enneaegsetest surmadest või haigestumistest tingitud tervisekaotus on tunduvalt suurem kui mujal. Ida-Virumaa on enamikuga võrreldes ka selgelt teist värvi.»
Järelikult kajastab emotsioonitu statistika ebameeldivat tõsiasja, mille on otse välja öelnud nii mõnigi poliitik: maal võib elada ainult omal vastutusel.

«Nõnda see on,» noogutab Paap pead. Ta on kõrvutanud omavalitsuste võimekuse kaarti varase tervisekaotuse kaardiga ning seosed on selged. «Kus võimekus on väike, seal on ka varajane suremus tunduvalt suurem. Nii lihtne see ongi.»

Viljandi maavalitsuse tervisetoa vigastuste ennetamise projektijuht Anu Kivi võtab ette maakonna viimase viie aasta tuleõnnetuste statistika ja valib sealt Halliste valla, kus viis aastat järjest oli hukkunuga tuleõnnetus. Kivi märgib, et sageli on põhjus tööpuuduses ja alkoholis ning igal vallal tuleb analüüsida, kas see kehtib ka sealsete õnnetuste kohta.

«Meil jääb ju tuletõrjedepoosid pidevalt vähemaks ning tuletõrjujatel on keeruline kiiresti kohale jõuda,» räägib kurbade arvude taha peitu jäävatest põhjustest Kivi. «Autod jõuavad sageli kohale alles järelkustutuseks... Tulekahjud aga korduvad tihti muide just töötute ja alkoholiprobleemiga inimeste juures»

Eriti rasked tuleõnnetused kipuvadki juhtuma suurematest keskusest eemal ning pahatihti töötutega.

Põhjus ja tagajärg

Kas siin üldse annabki midagi ette võtta või tuleb lihtsalt leppida asjadega nii, nagu need on? Eesti statistikat arvestades on Viljandimaa näitajatelt enam-vähem keskmisel positsioonil. Negatiivses mõttes oleme aga esirinnas alkoholist tingitud liiklusõnnetustes viga saanute arvu poolest.

«Seega joovad viljandimaalased paraku end teistest sagedamini purju ning tekitavad liiklusõnnetusi,» sõnab Elo Paap. «Samas võime olla uhked selle üle, et näiteks õnnetussurmade vähesusega oleme esikolmikus.»

Terviseedendajad teavad, et liiklusõnnetuste statistikas korduvad aasta-aastalt masendava järjekindlusega ühed ja samad piirkonnad. Kui hakata asja uurima, leiab ka põhjused, mis sageli on üsna lihtsad ja loogilised: näiteks juhtuvad liiklusõnnetused ühes ja samas kurvis.

«Siin on omavalitsustele mõtlemisainet, miks õnnetused samades kohtades juhtuvad,» räägib Anu Kivi. «Midagi tuleb ette võtta.»

Tõsi, kõik ei ole nii lihtne, nagu võiks arvata. Paap kirjeldab konkreetset näidet Kolga-Jaani vallas Leie bussipeatuse juures, kus on kiirus piiratud 70 kilomeetrini tunnis.

Piirkiirust sooviti veelgi vähendada ning turvaliseks ülepääsuks ehitada teele turvasaareke, kuid see jäi ära väga loogilisel põhjusel. Nimelt on elu näidanud, et sellised piirangud nii intensiivse liiklusega maanteel ei mõju ning efekt võib olla sootuks vastupidine.

Kui maavalitsuse tervisetuba selgitas möödunud aastal välja Viljandimaa ohukohti, tuli kõige rohkem tagasisidet just liiklusküsimustes. Nii Paap kui Kivi on täheldanud, et kodanikujulgus on viimasel ajal tunduvalt kasvanud. Nii saab politsei liikluseeskirja rikkujate kohta lõviosa infot inimeste käest.

Aga miks ikkagi mõnes vallas on kuritegevuse kõver aastate kaupa suurem kui mujal?

«Siin võib olla mitu põhjust,» lausub Elo Paap. «Mõnes vallas on näiteks palju keskusi, mis on jäänud kolhoosisüdametest. Omal ajal olid seal asutused, kindel töö ja leib. Nüüd on elatustase kahjuks suhteliselt madal, inimesed käivad kuskil eemal tööl. Töötuse probleem mängib väga tugevalt kaasa, eriti kuritegevuse puhul.»

«Sealt on ka palju elanikke ära kolinud ning asemele on tulnud hoopis teine kontingent,» lisab Anu Kivi. «Näiteks need, kes ei saa linnas hakkama. See toob hoobilt probleeme juurde. Kogukond hoidis enne kokku, nüüd aga on seal palju võõraid. Vanade ja uute vahel tekib hõõrumine.»

Nii väga kui omavalitsus ka ei tahaks olukorda parandada, on ometi protsessid, mille vastu ei õnnestu midagi ette võtta.

«Päästekomandode sulgemine on üks selliseid,» sõnab Kivi. «Soovitatakse loota vabatahtlike päästekomandode peale, aga laiemat pilti ei nähta.»

Kui võtta ette konkreetsed põlengujuhtumid, on vähemasti pooled neist aset leidnud ühes kindlas majas.

«Kui suitsetajad järjest oma voodisse ära põlevad, võiks midagi ikkagi ette võtta,» arutleb Paap. «Ja kui on kindlad kohad, kus juhtuvad avariid, tuleb nendega tegelda.»

Terviseedendajad panevad otsustajatele südamele, et kõigile tegudele, mis puudutavad elanike tervist, võiks eelneda põhjalik analüüs.

«Otsused peavad paikkonna elanike tervist toetama või vähemalt ei tohi need otsused inimese tervist ja heaolu kahjustada,» toonitab Paap. «Kas on mõni valdkond, mis ei mõjuta tervist? Seepärast on mõttekas analüüsimisele ja planeerimisele natuke rohkem aega pühendada.»