Orhideed on Kalju Komissarovi haprad silmaterad

Vandad elavad Kalju Komissarovi sõnutsi õhust ja armastusest.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kalju Komissarov tutvustab oma orhideesid silmade särades. Neid lilli on tal kodus üle viiekümne ning kollektsioon täieneb pidevalt. Tema ja abikaasa Eve Pukk on orhideesid kodustanud 2007. aastast. Osa on tellitud kaugetest maadest, näiteks Taist.

Äsja avas õiekroonid roheliste õitega kuuking.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Äraõitsenud veenuseking, ladinakeelse nimetusega Paphiopedilum.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Veenusekinga keerukas õis võtab tolmeldavatest putukatest viimast.

FOTO: Kalju Komissarov

Aretamise teel saadud kambrial on pikad sorakil õiesarved.

FOTO: Kalju Komissarov

Üht lemmikut nimetab Komissarov Trixpernum pumilum’i minivormiks. «Praegu ta ei õitse, aga tema väikesed, viiemillimeetrise läbimõõduga õiekesed on kihvtid,» kõneleb ta. Kuigi minivormid ei õitse kaua, on nad orhideekasvataja sõnutsi pilgupüüdjad.

Edukad vandataltsutajad

Sellest, et teatrimees kasvatab orhideesid, rääkis mulle kolleeg, uudistades Viljandi Selveris võrratu õiega lilli, mida saab kasvatada suurtes klaaspokaalides mulla või muu substraadita. Ta ütles, et kodus on neid teist korda õitsema saada raske ja enamasti see ei õnnestu, aga Kalju Komissarovil edenevat lilled kenasti.  

Eelkirjeldatud orhideesid nimetatakse vandadeks ning Kalju Komissarovi jutu järgi elavad need õhust ja armastusest. Vandad on tema kodus kinnitatud spetsiaalsete plastkorvikestega akna külge. Neid pikkade õhujuurtega taimi silmitsedes tundub esmapilgul, et õhust ja armastusest elamise müüt vastabki tõele.

Nii lihtne asi siiski ei ole: vett ja toitaineid ammutavad vandad aknalaual olevast vannist, milles epifüütsete taimede juuri leotatakse. Suvel, kui aurumine on suurem, tehakse seda iga päev, talviti kahe või kolme päeva tagant. Vastasel korral juured kuivaksid.

Orhideed võeti reisile

Eve Pukk ütleb, et üht taime üritasid nad kasvatada ka klaasanumas, aga paraku läksid juured mädanema ja see hukkus. «Ilmselt sai liiga palju niiskust,» arvab ta.

Vandad on perel õitsenud pidevalt, esimene kannab õisi juba neljandat aastat. Kalju Komissarovi arvates võib edu taga olla see, et taimed viiakse suveks verandale päikese eest kaitstud paika. Teadupoolest on orhideed ju alusmetsataimed, mis otsest päikest ei talu. Väljas saab vandasid nagu kord ja kohus piserdada, et tekitada neile meeldivat õhuniiskust.

Õues on Kalju Komissarovi jutu järgi õige õhk. Ühtlasi saavad vandad septembris vajaliku külmalaksu, mis ärgitab neid õiepungi moodustama ning oktoobrist jõuludeni õisi näitama. «Kui kõik õitsevad, on see väärt pilt,» kirjeldab Eve Pukk.  

Orhideehuviline möönab, et vandad pikalt üksi hakkama ei saa. «Puhkusereisile minnes peame leidma kellegi nende eest hoolitsema,» räägib Eve Pukk.

Kui vandasid oli kodus vähem, võtsid nad need pakitult reisile kaasa. «Kirjanduse järgi oleks võimalik osta lillepoest ampull, täita veega ja panna juure otsa. Nõnda imab taim vähehaaval vett ning peab nädala vastu,» teab naine rääkida.   

Kalju Komissarov rõhutab, et nende orhideed kasvavad kunstvalguses. Vastasel korral nad õisi ei näitaks, sest majal on kergelt toonitud peegelklaasid, mis väldivad selle suvist ülekuumenemist.

Kuukingade ja veenusekingadega on Komissarovil muret rohkem ning kõiki teist või kolmandat korda õitsema meelitada ei ole tal õnnestunud.

Pererahvas ei kaota siiski lootust, vaid katsetab ja ootab. Seda, kuidas orhideed käituvad, ei või Eve Puki sõnutsi kunagi täpselt teada ja just see ongi põnev. Ei ole kindel, millal orhideed pungad paotavad, ning uuemad võivad üllatada koguni õite värvi ja kujuga.

Tänavu puhkes pärast kolmeaastast kasvatamist õide vanda. Selgus, et selle õied on oranžid. Teist korda läks tänavu õitsema kambria. «Tal on pikad sorakad õiesarved, koguni 32 sentimeetrit tipust alla välja,» kõneleb teatrimees.

Eve Pukk möönab, et ka nendel on orhideesid, sealhulgas vandasid hukka saanud. «Alati ei ole aega nende eest hoolitseda. Meil on suur loomisjärgus aed, millele kulub soojal ajal palju energiat. Hoolt nõuavad ka lapsed,» pajatab naine. Praegu omandab ta kaugõppe vormis Räpina koolis aiandustarkusi.

Mõõdukas hoolitsus

Eve Pukk on märganud, et liiga suur hool ei pruugi orhideedele meeldida. Vahel on ta üritanud mõnda iga hinna eest õitsema saada ning proovinud kõikvõimalikke raamatutes soovitatavaid keerulisi nõkse. Õisi ei ole paraku tulnud. Alles siis, kui on asja lõdvemalt võtnud ja lilled veidi unarusse jätnud, on ta kastma minnes avastanud imearmsa õienupu.

Samasugust tendentsi on naine märganud rammutamise puhul. «Olen väetanud kord hoolikalt, kord nii kuidas jumal juhatab. Vahet ei ole. Mingil ajal andsin üle ühe kastmiskorra väetist. Kuukingad ei teinud sellest väljagi. Nad ei hakanud seetõttu lopsakamalt õitsema. Nüüd väetan siis, kui tunne tuleb,» pajatab orhideearmastaja.

Eve Pukk usub, et orhideedega ei ole nii palju hoolt kui paljude teiste toataimedega. Kui epifüüdid tahavad sageli vett, siis teisi orhideesid tuleb tema sõnutsi vähem kasta: suvel, kui aurumine on suurem, teeb ta seda korra nädalas, talvistel puhkeperioodidel, kui taim ei õitse, üle kahe nädala.

«Kasvatan neid spetsiaalses orhideemullas, aga usinad inimesed käivad metsas, korjavad puukoori, panevad sekka sütt ja korgipuru ning teevad ise segu,» räägib ta.

Kalju Komissarov tõdeb, et orhideed pakuvad õierõõmu peamiselt sügisel ja talvel — just siis, kui väljas on seda vähe. «Käin nende juurest läbi ning imetlen ikka ja jälle õisi,» on ta rahul.

Pererahvas nimetab end orhideede alal asjaarmastajateks ning kinnitab, et Viljandimaal leidub märksa suurema kollektsiooniga kasvatajaid.

Kalju Komissarovi arvates külastasime neid valel ajal. «Soojal ajal on aias hoopis rohkem näha. Kevadel alustavad õitsemist tulbid ja lilleilu jätkub hilissügiseni,» ütleb ta. Luban minna aeda uuesti kaema.

Tagasi üles