Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2008/11/14/93787t1h8048.jpg)
Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraadist liige Katrin Saks leiab, et absoluutse turuvabaduse aeg on läbi ja nii Eestis kui maailmas tuleb hakata majandust kindlama käega reguleerima.
Katrin Saks, olete mitmel pool kirjutanud, et kapitalistlik maailmakorraldus vajab muutmist. Miks seda tarvis on?
Meil valitseb ideoloogia, et turg otsustab kõik ja suudab ennast ise reguleerida. Et on üks nähtamatu käsi, mis ajab kõik asjad majanduses korda. Kõigepealt tulebki aru saada, et säärast kätt pole ja praegune kriis on selle selge tõestus.
Vaba turg iseenesest ei tohiks olla eesmärk. Meie siht on ikkagi inimese ja ühiskonna heaolu ning turumajandus peab olema selle teenistuses. Ma ei oponeeri kapitalismi kui niisugust, kuid ma ei pea õigeks absoluutset turuvabadust, sest see hakkab töötama inimesele vastu.
Edward Lucas kirjutas ajakirjas «The Economist», et tohutu liberaalsus ja reguleerimatus olid tõusu ajal Eestile väga suur pluss ning selle tulemusena võis Eesti rõõmustada ühe Euroopa kiirema majanduskasvu üle, kuid majanduslanguse tingimustes on need tegurid meile miinuseks.
Olen kaugel sellest, et kutsuda tagasi sotsialismi, ent vabaduste ja reguleerituse tasakaalupunkt peaks praegu olema teises kohas.
Mida konkreetselt oleks pidanud rohkem reguleerima, et praegust kriisi ära hoida?
Kui rääkida laiemas mõttes finantskriisist, siis kindlasti polnud õige lasta paljudel investeerimis- ja riskifondidel tegutseda ilma igasuguste reegliteta, ehkki näiteks pankadele need kehtisid.
Eesti kriis algas kinnisvaraturult ning sellele pani põhja tohutu odava raha hulk, mis alates 2005. aastast Eestisse tuli ja siin välja laenati. Kui varem tuli siia kümmekond miljardit aastas, siis aastatel 2005—2007 oli see summa kokku umbes 100 miljardit. Säärase raha hulgaga poleks tohtinud lasta nii vabalt toimetada. Meil oleks nüüd muresid vähem, kui see oleks olnud paremini reguleeritud.
Väga hea näide reguleerimise vajalikkusest ja võimalikkusest on SMS-laenud. Võib küll väita, et ega inimeste lollust saa ära keelata — kõik peaksid ju teadma, et seda pole mõtet võtta. Samas võiksime küsida: mida riik või haridussüsteem on teinud, et inimesed oleksid majanduslikult teadlikud?
Selle asemel et õpetada rahvale, kuidas majanduse vallas oskuslikult tegutseda, oleme lubanud igasugust reklaami, mida võib pidada sulaselgeks pettuseks. Ka nädalavahetusel Eestis olles kuulsin järjest, kuidas SMS-laen teeb ilma ja kuidas SMS-laen lahendab kohe su rahamured. See on ju rahva lollitamine ja riik ei tohiks seda lubada.
Kui hakkasin aasta tagasi Rootsi kolleegide eeskujul rääkima SMS-laenude ohtudest, öeldi mulle Eestis, et inimeste vabadusi ei ole võimalik piirata. Nüüd oleme küllalt targad, teadmaks, et nii liigkasuvõtmist kui reklaami saab ikka reguleerida küll. Ainult et vahepealsed õppetunnid on valusad.
Ka suhkrutrahvi kaasa toonud spekuleerimise kohta öeldi, et vabaturumajandust ei saa piirata. Nii et las kõik spekuleerivad ja pärast nõuame neilt kahjud sisse. Lõpptulemusena tasuvad Kumu rajamise hinnaga võrduva trahvi Eesti maksumaksjad.
Osaliselt on ju vajalikud piirangud juba kehtestatud, aga nendest ei peeta kinni. Näiteks eksitav reklaam, mida te SMS-laenudega seoses mainisite, on juba ammu keelatud.
Siis on küsimus kontrollis.
Tarbijakaitse paistab olevat kuidagi eriti hambutu ametkond.
No eks ka tema püüa. Aga võrdluseks võib tuua näiteks Ameerika Ühendriikide tarbijakaitsestruktuurid ja -vahendid. Ma arvan, et Eestis ei suuda keegi USA tarbijakaitse tugevust isegi ette kujutada. Ometi on see riik meile vaba turu sünonüüm.
Tuleme tagasi kapitalistliku süsteemi ümbertegemise juurde. Mida veel oleks vaja muuta? Kas tuleks näiteks vältida põhjendamatult kõrgeid tippe, et järgnev langus ei oleks valusalt järsk?
Eelkõige peaks reguleerima finantssfääri. Mis puutub tippudesse, siis ma ei arva, et me tegime kapitalismi ja vabaturumajandusega midagi valesti 1990. aastatel, aga selle sajandi algul, kui saime juba jõukaks, oleksime pidanud hakkama natuke rohkem ümber jagama ja võib-olla ka veidi enam reguleerima.
Ebavõrdsus on kõikjal Euroopas probleem, ent on kurb näha, et Eestis on see suhteliselt suurem kui paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Nii väikesele rahvale on see ohtlik.
Me ei saa käituda ameerikalikult ning tuua ettevõtlikke inimesi lihtsalt sisse, kui meil endal neid pole. Kui oleme põhiseaduses sätestanud, et riigi ülim eesmärk on eesti rahva ja kultuuri kestmine, tuleb sellest lähtuda. Nii-öelda äpusid ei tohi lihtsalt kõrvale lükata, sest ainult edukate, rikaste ja ilusate seltskonnana pole meil tulevikku. Kui me tahame üldse rahvana edasi kesta, tuleb kõik paati võtta.
Sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võitlemine on kallis. Kui üritatakse kas või sel aastal ots otsaga kokku tulla, on raske kulukaid otsuseid teha.
Kuid just praegu on tähtsam kui kunagi varem mõelda, milline on iga otsuse tagajärg kaugemas tulevikus.
Kriisisituatsioonis tuleb langetada võib-olla isegi tavaarusaamadele vastukäivaid otsuseid. Pean silmas näiteks brittide tegevust. Kui ühe päeva loogika järgi oleks tarvis kõiki kulusid kokku tõmmata, siis britid on otsustanud hoopis käibemaksu vähendada, et käive suureneks.
Ka meie peaksime hoiduma väga lihtsatest lahendustest, sest need ei anna pikas perspektiivis tulemust. Mis on aga eriti oluline: kriisi ajal on vaja kulutada, et raskest olukorrast välja tulla.
Eelkõige peaks toetama väikeettevõtteid ja andma neile krediiti, kui pangad seda ei tee. Samuti tuleks riigil abistada ekspordivõimaluste otsimisel. Välisturgudele panustavad muidugi teisedki riigid, kuid meie ekspordimahud on nii väikesed, et peaksime seal ka endale niši leidma.
On ju terve hulk turge, eelkõige Aasias, kus probleemid ei ole väga suured. Näiteks Kesk-Aasias on energiarikkad ja tänu sellele ka rahakad maad. Kesk-Aasia rikkaim riik, suure turuga Kazahstan, võiks meid hoopis rohkem huvitada.
Tähtis on, et abi jõuaks ettevõteteni kiiresti, sest muidu kaotavad inimesed lootuse ja firmad surevad välja. Uuesti alustada on märksa raskem kui midagi järjepidevalt teha.
Kas ka Euroopa Liidul on kriisi leevendamise meetmed välja töötatud?
On. Nende hulgas on samuti väike- ja keskmisega suurusega ettevõtete toetamine.
Küsimus on praegu selles, kas me suudame kogu võimaliku Euroopa Liidust tuleva raha ära kasutada.
Üldiselt me oleme tublid olnud — eelmise eelarveperioodi summade kasutus ulatus umbes 98 protsendini. Samas jääb näiteks sotsiaalfondi rahast mitukümmend miljonit kasutamata ja praegu võiks sellise summaga väga paljusid inimesi aidata.