/nginx/o/2008/09/23/76677t1h477f.jpg)
Cormac McCarthy üle-eelmisel aastal ilmunud postapokalüptilist teost «Tee» peetakse kõige kurvemaks raamatuks, mis iial on kirjutatud. Sellele on raske vastu vaielda. Keskkonnakaitseaktivistid jällegi on nimetanud seda kõigi aegade kõige olulisemaks keskkonnateoseks, mis kujutab ilmekalt olukorda, kus maailm kaotab oma biosfääri.
Kõige paremaks tundmatuks Ameerika kirjanikuks kutsutud erakliku McCarthy kümnes raamat «Tee» pälvis 2007. aastal Pulitzeri kirjandusauhinna.
Raamatus rändavad isa ja poeg keset maailma lõpu järgset kaost läbi tsivilisatsiooni mädanevate riismete. Nende ainus varandus on ostukäru, millele on kinnitatud mootorrattapeegel, et märgata esimesena selja taga varitseda võivaid kannibale.
Tegemist on omamoodi klassikalise maanteeraamatuga, kus ollakse pidevas liikumises millegi poole. Ainult et kui enamasti on sihtpunkt ikkagi helge, siis isa ja poja teed palistavad pimedast pimedamad ööd ning iga päev on eelnenust hallim ja võib jääda kõige viimaseks.
Sulanud asfaldi kohal keerleb pehme tuhk, surnud ja söestunud puud ümberringi. Külm, nälg, hirm ja masendus. Kõhe on järgmist lehekülge pöörata. Kõige selle keskel on siiski säilinud imeõhuke lootus millelegi paremale.
Mis tsivilisatsioonile kriipsu peale tõmbas, jääbki teadmata. Ainus vihje on see, et kellad jäid seisma kell 1.17.
Kõik olnu on tähtsusetu, vanadel asjadel ei ole enam nimesid ja uutele pole neid mõtet panna. Me ei saa teada isegi peategelaste nimesid.
Stiil on äärmiselt lakooniline, ent sõnade ja mõtete vahele jäetud õhk täitub iseenesest. Keset lämmatavat ängi polegi aga ehk kõik veel kadunud, kui sa sellel ise minna ei lase.