Pärnu volikogu EKRE-lasest liige Heldur Paulson sai septembris üle Eesti tuntuks, kui pidas volikogu ees kõne moodsast kunstist, millest ta midagi aru ei saanud. "Kus kohas see lehm siin pildi peal on?" küsis ta Theo van Doesburgi kuulsa maali "Kompositsioon VIII (Lehm)" kohta, mis on abstraktsionismi üks tüüpnäiteid. Paljud teised tippteosed tekitasid temas vähemalt samasugust nördimust ja hämmingut.
PÄEVAKOMMENTAAR ⟩ Viljandi linnajuhid, kus on lehm? (6)
Paulsonit materdati tublisti. Nii juhtub ikka, kui inimene võtab endale vabaduse rääkida asjadest, millest ta midagi ei tea. Aga Paulson tuli lihtsalt lagedale oma arvamusega, mida, olgem ausad, tegelikult väga paljud ka jagavad. Samas Viljandi linnajuhid on Jaak Joala skulptuuriga astunud suure sammu edasi, võtnud endale ilma igasuguse ettevalmistuseta kunstiekspertide rolli ning valanud oma puuduliku teadmistepagasi pronksi, terasesse ja diskovalgusesse, mis jääb aastateks meie linna ilmestama.
Jaak Joala kuju rajamisest on Sakala sel sügisel kirjutanud rohkem kui millestki muust, kui koroona välja arvata. Nüüd on see koos tulede ja viledega kohal. Sõna otseses mõttes tulede ja viledega, sest lisaks sellele, et postamendist kostab Joala kullafondi lugusid, ilmestavad seda värvilised leedvalgustid. Kui Joala suust saaks ka veejoa välja suunata, poleks meil värvilist purskkaevu taastada vajagi.
Kunst on alati subjektiivne. Ehk teisisõnu peitub ilu vaataja silmades. Täna pärastlõunal ausammast takseerides kuulsin öeldavat, et pole sel häda midagi. Seejärel astusid aga kuju ligi noored ja asetasid selle ette küünlad. Kui palju on ausambal pooldajaid ja kui palju vastaseid, saaks kindla peale välja selgitada vaid rahvaküsitlusega, kuid vähe on Viljandis olnud asju, mis on sedavõrd tugevat vastuseisu tekitanud.
Ka mina olen skulptuuris ja kunstis võhik. Seetõttu olen küll kritiseerinud kuju loomise segast ja mõlemat jalga lonkavat protsessi, aga samas lootnud ja oodanud, et ehk pole taiesel endal vigagi. Mati Karmin on ju lõppkokkuvõttes hinnatud skulptor. Pärast valminud kuju, eelkõige selle leedlahenduse nägemist, tahaksin aga astuda Heldur Paulsoni rolli ja küsida – ainult et mitte retooriliselt, vaid tõsimeeli vastust oodates – kas see on kuju, mida Viljandi linn tahtis? Kas see sobib Viljandisse? Kas see jäädvustab Jaak Joala mälestust vääriliselt? Kas see on väärt 50 000 eurot linna raha? Ehk kokkuvõttes: head linnaisad, seletage mulle ära, kus on lehm, sest mina sellest aru ei saa.
Küsida pole paraku tegelikult kelleltki. Madis Timpson on Joala ausamba asjus linnapea võimust sisuliselt loobunud ja andnud selle Harri Juhani Aaltonenile. Aaltonenilt ja teiselt žürii liikmelt Peep Rajult pole samuti mõtet pärida, sest nende kunstipädevus ilmselt minu ega Paulsoni oma väga ei ületa. Idee algataja Helir-Valdor Seeder leiab, et kuju on isegi oma kurikuulsusega eesmärgi juba täitnud, sest toob linnale tuntust juurde. Mis seal’s enam. Mati Karmin võiks ehk selgitada, miks ta just niisuguse kuju tegi, aga see ei anna vastust, miks see Viljandisse üles pandi. Kui kavandi oleks välja valinud pädev žürii, tõstaksin käed üles ja tunnistaksin enda asjatundmatut maitset, aga praegu on mul kuri kiusatus tunda ennast otsustajatest targemana. Sest tegelikult ma vist tean vastust küsimusele, miks monument selline on. Arvestades selle rajamise protsessi ei saagi see teistsugune olla.
Jaak Joala kujust on juba tehtud rohkem nalju, kui oli tema repertuaaris laule, aga tegelikult pole siin naerda midagi. On hoopis kurb. See kuju jääb Viljandisse suure tõenäosusega aastakümneteks. Vaevalt et isegi uus koalitsioon seda kõrvaldama hakkaks ja kümned tuhanded eurod linna raha korstnasse kirjutaks. Pealegi, kuidas sa ikka võtad maha päris inimesele püstitatud ausamba. Seda tehakse ainult Leninite ja teiste poliittegelastega, mitte armastatud lauljaga. Eks katsume siis võtta seda kui mälestusmärki diletantlikule linnaruumi kujundamisele, otsustamisele ja juhtimisele. Kahju ainult, et Joala asjasse segati.