Paulsonit materdati tublisti. Nii juhtub ikka, kui inimene võtab endale vabaduse rääkida asjadest, millest ta midagi ei tea. Aga Paulson tuli lihtsalt lagedale oma arvamusega, mida, olgem ausad, tegelikult väga paljud ka jagavad. Samas Viljandi linnajuhid on Jaak Joala skulptuuriga astunud suure sammu edasi, võtnud endale ilma igasuguse ettevalmistuseta kunstiekspertide rolli ning valanud oma puuduliku teadmistepagasi pronksi, terasesse ja diskovalgusesse, mis jääb aastateks meie linna ilmestama.
Jaak Joala kuju rajamisest on Sakala sel sügisel kirjutanud rohkem kui millestki muust, kui koroona välja arvata. Nüüd on see koos tulede ja viledega kohal. Sõna otseses mõttes tulede ja viledega, sest lisaks sellele, et postamendist kostab Joala kullafondi lugusid, ilmestavad seda värvilised leedvalgustid. Kui Joala suust saaks ka veejoa välja suunata, poleks meil värvilist purskkaevu taastada vajagi.
Kunst on alati subjektiivne. Ehk teisisõnu peitub ilu vaataja silmades. Täna pärastlõunal ausammast takseerides kuulsin öeldavat, et pole sel häda midagi. Seejärel astusid aga kuju ligi noored ja asetasid selle ette küünlad. Kui palju on ausambal pooldajaid ja kui palju vastaseid, saaks kindla peale välja selgitada vaid rahvaküsitlusega, kuid vähe on Viljandis olnud asju, mis on sedavõrd tugevat vastuseisu tekitanud.
Ka mina olen skulptuuris ja kunstis võhik. Seetõttu olen küll kritiseerinud kuju loomise segast ja mõlemat jalga lonkavat protsessi, aga samas lootnud ja oodanud, et ehk pole taiesel endal vigagi. Mati Karmin on ju lõppkokkuvõttes hinnatud skulptor. Pärast valminud kuju, eelkõige selle leedlahenduse nägemist, tahaksin aga astuda Heldur Paulsoni rolli ja küsida – ainult et mitte retooriliselt, vaid tõsimeeli vastust oodates – kas see on kuju, mida Viljandi linn tahtis? Kas see sobib Viljandisse? Kas see jäädvustab Jaak Joala mälestust vääriliselt? Kas see on väärt 50 000 eurot linna raha? Ehk kokkuvõttes: head linnaisad, seletage mulle ära, kus on lehm, sest mina sellest aru ei saa.