Meister elustab iidseid tavasid

Kingameister Taniel Suvi juhindub ideest, et jalatsid peavad olema kandjaga kooskõlas. «Lisaks sellele, et jalanõud on täpselt mõõdu järgi tehtud, peavad need arvestama liigutuste eripäraga. Selle saavutamiseks sobivad naturaalne materjal ja vana hea käsitöö,» teab ta.

FOTO: Erakogu

Kuigi käsitöö tõuseb üha enam ausse, ostetakse kingi ja saapaid pigem siiski poest ning kingsepp on tuntud kui kontsapleki vahetaja. Leidub siiski ka selliseid meistreid, kes jalatsid tulevase kandja jalakuju ja erisoove silmas pidades algusest lõpuni valmis teevad.

Taniel Suvi on kingi sepistanud umbes kolm aastat. Üks põhjus, miks ta arhitektikutse kõrval käsitööd tegema hakkas, oli soov endale sobilikud jalavarjud valmistada. Nüüdseks on hobist saanud põhitegevus ning arhitektina tegutsemine taandunud vahepalaks.

Teisalt innustas teda idee sammuda vaarisa jälgedes. Tanieli vanavanaisa Artur Kurell sattus Esimese maailmasõja ajal Saksamaale sõjavangi ja õppis seal kingsepaks.

Iga paar ainulaadne

«Artur oli hinnatud jalatsivalmistaja. Teda meenutatakse istumas valges särgis kingsepalaua taga, parandatav saabas põlvedel, ja laulmas. Särk pidi olema valge ning puhas. Arturi abikaasa õmbles pealseid ja valmistas pealsete käsitsiõmblemisel kasutatavat «traati». Tema koos lastega võttis kingsepatöö üle, kui Artur oli Teise maailmasõja keeristes,» kirjutab Taniel oma blogis.

Käsitöövõtteid õpetas Tanielile tema vanaema, Arturi tütar. Meistriks saamisel on abiks olnud vanavanaisa tööriistad, sellipõli vanade kingseppade juures, Prantsusmaal veedetud aastad ja kunstiõpingud. Magistrikraadiga kingameistri õpingud pole läbi, sest iga jalatsipaariga leiutab ta midagi uut. Tanieli käte alt on tulnud erilaadseid asju. Näiteks tellis sõber viikingisaapad ning üks kunde soovis kontsakingi, millel kaunistuseks Muhu mustrid.

Teist samasugust paari teha ei paku enam hasarti. «Teist saabastki on igav teha,» lausub meister naerdes. «See on kahe otsaga asi. Kui teed valmis ühe mudeli ja saad sarjas toota, läheb töö kiiremaks ja võiks hinna alla tuua: vali värv ja jalanõud tulevad. Sel juhul ei pakuks töö enam naudingut,» teab meister.

Kui Taniel selliks käis, sai ta aimu, et enamiku tööriistadest teeb iga meister endale ise, siis on need käe järgi. Kuigi mõni riist on õnnestunud soetada välismaalt vanavaralaatadelt, nikerdab ta abivahendid üldjuhul ise. Kõige rohkem kulub meistril oma sõnul naaskleid, sest tihedamat nahka augustades väänduvad need kõveraks või lähevad pooleks.

Inspiratsiooni tööriistapargi täiendamiseks annab Tanielile Jaapani mõtteviis. «Mulle meeldib, et Jaapan ei ole üdini kõrgtehnoloogiline, vaid kõrvuti on kasutusel iidsed oskused ja lihtsad tööriistad,» selgitab ta.

Õmblemiseks on kingameister hankinud endale mitu käsimasinat, mis tulevad töökotta enamasti piiri tagant. «Kohalikul vanavaraturul olen üht-teist leidnud, aga kui hinda kuulen, kukun pikali. Paraku on mentaliteet selline, et enne mädanegu kuuri all, aga ära ei anna,» tõdeb ta.

Neli kartulikotitäit jalatsiliiste õnnestus kingameistril Eestist hankida. See liistukoorem läheb ümbertöötamisele, et nõukogudeaegne pärand välja lihvitud saaks. Kujult sobivamaid tuleb vahel tellida Inglismaalt. Lootus on leida osav puutööline, kelle käe all sünniksid sobilikud liistud.

Tööd Tanielil jagub. «Tead seda laulu hanepoegadest ja lumest? No vot! Alles siis, kui õues külmaks läheb, taipavad inimesed, et saapaid on vaja,» muheleb mees.

Töö spetsiifikasse ja saladustesse trügida ei tihka, las meistrile jäävad oma nõksud. Väga suur abi võtete omandamiseks on Tanielil olnud raamatutest, millest enamik on leitud välismaa raamatukogudest, ja arhiivimaterjalidest.

Ajaloohuviline meistrimees süüvib teemasse põhjalikult ning sestap käib võimalikult tihti Eesti Rahva Muuseumis käsikirju lugemas. Nii saab kogu ettevõtmine õige hingamise. Läbitöötatud mahlakamad materjalid riputab Taniel oma blogisse — nii saavad teisedki huvilised rikkamaks.

«Kui ma õpipoisiks käisin, küsisin igasuguseid asju. Vanad meistrid jutustavad lugusid, aga ei reeda oma töövõtteid,» räägib Taniel. «Kui sa vaatad eri meeste tehtud töid, on iseküsimus, mis sa omaks võtad, sest teiste stiil ei pruugi sulle sobida. Ainuõigeks saab ikkagi see, kuidas ise parasjagu teed. Peamine, et teha tuleb korrektselt! Nii tuleb ka vilumus,» arutleb ta.

Õpipoissi on Taniel valmis endale võtma küll, aga mõne aja pärast, sest praegu on tegemist palju. Lootust on, sellest annab aimu käesoleval kuul Kingameistrite Tsunfti asutamises kaasalöömine. Tsunfti perspektiivis on aidata ametivendi nende tegevuses ning taasluua traditsiooniline õpipoisi-selli-meistri süsteem.

Seaduslik kanepipõld

Kord vastas Taniel küsimusele, kust ta saab tööks materjali. Kui kuulis end vastamas, et osa asju Itaaliast, muu vajalik Inglismaalt, jäi ta mõtlema, miks nii. Peale mesilasvaha ei olnud miskit Eestist ostetud. Ometi võiks ju kasutada kodumaist naturaalset kraami.

Nii tekkis mõte proovida kasvatada tööstuslikku kanepit, millest saab head nööri ja väga väärtuslikku õli. Taniel süüvis internetis kanepikasvatamise saladustesse, kuid leidis rohkesti infot hoopis selle taime kohta, mida suitsetada. Appi tuli taas Eesti Rahva Muuseum, kus on korralik materjal nii lina- kui kanepikasvatuse kohta. Ürikutest luges Taniel, et vanasti kasvas talu juures pool vakamaad kanepit: see kulus pererahval enda tarbeks, nööritegemiseks.

«Rääkisin elukaaslase Triinu vanaemaga, ta mäletab pisut oma lapsepõlvest, kuidas kanepit kasvatati. Seesugused teadmised aga hakkavad kahjuks hääbuma,» tõdeb Taniel.

Põllupidamisel tuli appi elukaaslase vend Tanel, kes haris kevadel üles hektarisuuruse lapi Abja külje all. Seemned rändasid mulda kasvatajalt saadud õpetussõnade järgi heas usus, et vähenõudlik taim kasvab mühinal, ei vaja väetamist ega parasiiditõrjet ning saab umbrohust jagu, kuid päris nii see polnud.

Ärevaks tegi kasvatajaid hoiatus, et lindude huvi kanepiseemne vastu kasvab koos nende valmimisega. Selgus, et Eestis on kanepilind, kes on sellele taimele spetsialiseerunud ning ilmselt rõõmustas koos kogu suguvõsaga, kui leidis Abjast hektari jagu nokkamööda maiust.

«Linnud pistsidki peaaegu kogu saagi nahka, kätte õnnestus saada vaid 10—15 kilo, ilmselt läheb sellest veel praak ka maha,» kurvastas Taniel.

Loobumismõtteid ta ei heieta ning peab koos Taneliga plaani, kuidas kanepipõldu paremini harida ja tiivulisi peletada. Aimu, et kanepil on võimu tublimaks etteasteks, andis üks taim, mis hakkas omapäi kasvama maja ees trepi kõrval.

Et see oli uhkes üksinduses pererahva silma all, ei kimbutanud seda ei umbrohi ega linnud. Jõudu ammutas kasvaja kohvipaksust, mida aeg-ajalt tassipõhjast ta juurele läigatati. Hellitatud kanep viskas pikkust kolm meetrit ning tema jäme vars tuli läbi saagida.

Seemnega läks küll pahasti, aga kiu jaoks vajalikku taime kogunes ohtralt. Praeguseks on Tanel kanepitaimed ära leotanud, need kuivavad ja ootavad ketramist. «Kiuga jäime rahule ja esimene nöör peaks varsti ka ilmavalgust nägema,» lubab kingameister.
Järgmine samm kohaliku materjali hankimisel oleks see, et ka nahku saaks ise kasvatada. «Meil on plaanis hakata kitsi pidama,» lausub Taniel.

Tanel on andnud nõusoleku võtta sarvilised kantseldada. Siin on arutamise koht: mida piimaga peale hakata? Ettevaatlikuks teeb tõik, et kui tõbine puuk looma haukab, võib piim joojat nakatada. Samuti on vaja laudad ehitada ning arhitekt Taniel näeb vaimusilmas, et mökitajate ulualune võiks kerkida kas põhupakkidest või vanadest rehvidest.

Kõne all on olnud ka lambapidamine, kuid Tanieli kogemused lambanahaga ei ole head. «Olen seda voodrina kasutanud, aga see ei ole kõige parem, sest vajub ruttu ära ja läheb nudiks,» põhjendab ta.

Nahkadega on Tanielil omaette plaan. Kui pisut saladuskatet kergitada, siis tulevikus tahaks ta nahka värvida taimedega. Väikseid tükke on ta kohvi-, tee- ja mustsõstraleotises hoidnud, kuid mil moel õigesti doseerida ja mida teha, et toon püsiks, on omaette teadus.

Ta on käed löönud tehnikaülikooli keemiamagistrandidega, kes teadmistega appi tulevad.

«Minu eesmärk on kasutada Eestis kasvatatud loomade nahku, mis on käsitsi värvitud, ja valmis kingad viimistleda Eesti viksidega,» unistab ta.

Õige pea seisab Tanielil ees ilmselt olulisim ja tähendusrikkaim töö: meisterdada pulmajalatsid oma mõrsjale. Sel moel kordab peig vanavanaisa ilusat tegu.

Vanavanaisagi valmistas pruudile ühteheitmispäevaks saapad, olles salaja võtnud mõõdu neiu jäljelt liivarannas.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles