See vastik või vajalik kaasamine

KAS KAASATA võimalikult suur hulk rahvast ning arutada, arutada ja veel kord arutada või võtta asi kätte ja teha ära? See on ühe poliitiku igapäevane dilemma ning ilmselt tahab poliitik enamasti lihtsalt olukorra ära lahendada, mitte selle üle arutleda ja arutada ning kuulata aina samu argumente. Inimlikult mõistetav situatsioon, sest kohalik poliitik ise on üldjuhul samuti üks vabatahtlik kogukonnaelus kaasalööja, kel on muudki tööd ja lisaks oma elu. Aga just selle kaasamise pärast on inimesed Viljandimaal poliitikute peale kaunis pahased. Õigemini pole nad sellega rahul, nagu selgub statistikaameti rahulolu-uuringu tulemustest, mida eelmisel nädalal esitles Sakalas ameti juhtivspetsialist Mihkel Servinski.

Poliitikud teavad või vähemalt aimavad, et valijatele üldjuhul meeldib, kui neid kuulatakse, ning oma valimislubadustes või poliitilisse ametisse astumise kõnedes lubavad nad lahkelt ja rohkelt kaasamist ning loomulikult igakülgset avatust. Töö käigus hakkavad aga aset leidma protsessid, mille tulemusena avastavad valijad, et neid pole kaasatud ning ka avatusega on probleeme.