R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Põhjamaine kiivi ehk aktiniidiamari on tervise varaait

Egon Valdaru
, reporter
Põhjamaine kiivi ehk aktiniidiamari on tervise varaait
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sügavkülmast võetud ja suhkruga maitsestatud aktiniidiamarjad on kasulik maius.
Sügavkülmast võetud ja suhkruga maitsestatud aktiniidiamarjad on kasulik maius. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus
18. jaanuari «Sakalas»


2010. aasta sügisel helistas mulle memm, kes teatas, et müüb turul aktiniidiamarju, ja kutsus sellest taimest lugu tegema. Tookord jäi artikkel sündimata, aga kõnelusest on meeles, et tegemist on äärmiselt vitamiinirikka, immuunsüsteemi tugevdava marjaga, mida kutsutakse  ka põhjamaa kiiviks.

Nende viljade kasulikkusest olen hiljem mitmelt poolt lugenud ning kuulnud Polli aiandusmehelt Robert Piirilt, kes on aktiniidiataimed hankinud oma vähe levinud marjakultuuride kollektsiooni.

Hilissügisel sain neid suhkruga maitsestatud sügavkülmast võetud marju Robert Piiri kodus ka mekkida ning veendusin, et need on imehead.

Marjadest saab veini

Robert Piiri andmetel katab juba 3,5 grammi ehk kuni kolm vilja inimese ööpäevase C-vitamiini vajaduse. Selles osas suudavad aktiniidiaga võistelda ainult kibuvits ja Kreeka pähkel.

Viljades on suhkruid 4,4—13, orgaanilisi happeid 1,1—2, pektiini 0,95 ning värv- ja parkaineid 0,6 protsenti. Aktiniidia sisaldab veel karotiini, B1- ja B2-vitamiini, P-aktiivseid aineid ning mineraalainetest kaaliumi, fosforit, magneesiumi ja rauda. Mikroelementidest on aktiniidias enim tsinki. Südajas aktiniidia on väga hea immuunsüsteemi tugevdaja, vererõhu alandaja ning seedetegevuse parandaja.

Valminud viljad Robert Piiri tähelepanekute kohaselt ei säili hästi ega talu transportimist. Et need korraga ei valmi, tuleb marjad koristada ajal, mil kümme protsenti nendest on juba täisvalmis ja hakkavad varisema. Rohelised ja kõvad viljad asetatakse varjulisse kohta järelvalmima.

Eelkõige tasub neid kasutada värskel kujul. Värskeid vilju saab pikemat aega säilitada sügavkülmutatuna, kuid neid võib ka kuivatada või teha neist mahla, keedist, džemmi või kompotti. Aktiniidiamahlast saab valmistada veini, milles säilib samuti arvestatav hulk vitamiine.

Atraktiivne ronipõõsas

Aktiniidia on ronipõõsas, mis oma tiheda ja kauni lehestikuga sobib ehtima majaseina, aga ka lehtlat ja terrassi. Aktiniidialiste (Actinidiaceae) sugukonda kahekojaliste heitlehiste puitliaanide (Actinidia) perekonda kuuluva aktiniidia 40—60 liigist enamik on levinud Ida-Aasias ja Jaava saartel.

Eestis on talvekindlaks osutunud ainult üks liik — südajas aktiniidia. Entusiastid kasvatavad mõnikord ka teravahambulist aktiniidiat, kuid need taimed võtab külm tihti ära, pealegi ei jõua marjad enamasti küpseks saada. Seda soojalembest liiki on soovitatud kasvatada vaid meie läänerannikul ja saartel. Parimaks koduaia marjakultuuriks peetakse mõlema mainitud liigi ristandit.

Oma looduslikus kodukandis Kaug-Idas võivad taimed kasvada 20—30 meetri pikkuseks, Eestis aga kümne meetrini. Ilutaimena on Eestis tuntumad mõru aktiniidia ehk Jaapani aktiniidia (Actinidia polygama) ja purpuraktiniidia (Actinidia purpurea).

Robert Piiri andmetel õitseb südajas aktiniidia mai lõpul või juuni algul umbes nädala ning selle õied on meeldiva aroomiga. Saagi saamiseks peaks nelja kuni kuue emastaime läheduses kasvama üks isastaim. Marjad on silindrikujulised ja rohelised. Parematel sortidel võib vilja keskmine mass küündida 5 grammini ja kogusaak ulatuda 2—5 kilogrammini.

Viljad hakkavad valmima augusti lõpul. Selle kultuuri suur puudus on, et küpsena varisevad ja riknevad need kiiresti.

Rohelised ja kõvad marjad pole kuigi maitsvad. Valmides muutuvad viljad heledaks, pehmeks ning omandavad meeldiva magusa maitse ja ananassi aroomi. Viljas on mõnikümmend kuni 150 väikest tumepunast seemet, mis on võrdlemisi hea idanevusega.

Piir tõdeb, et saagikus on suhteliselt väike ning aastati kõikuv. Siiski on südajas aktiniidia äratanud laialdast tähelepanu.

Robert Piiri andmetel talub südajas aktiniidia oma kodumaal isegi 40-kraadist pakast, meil aga 25—30 miinuskraadi. Põhjus on selles, et tema kodumaal on suvekuude keskmised soojakraadid 25—30, meil ainult 17-18. Seega on suvisel soojusel südaja aktiniidia arengule otsustav tähtsus.

Taimede noored võrsed on külmaõrnad, eriti mai lõpul, kui põõsastel on väikesed lehed. Külm võib suuremat kahju teha Mandri-Eestis ja madalates kasvukohtades. Hoonete seinte lähedus peaks öökülmaohu välistama.

Aktiniidiale sobib Robert Piiri tähelepanekute kohaselt kerge liivasegune ja kõdurikas muld, mis on ka parasniiske. Seisvat vett taim ei talu. Muld peab olema nõrgalt happeline, neutraalne või nõrgalt leeliseline. Täiesti sobimatu on kuiv ja liivane pinnas. Savine muld ei sobi samuti hästi, sest see soodustab seisva vee kogunemist. Savisesse pinnasesse tuleb rohkesti segada liiva ja komposti.

Aktiniidiate parim istutusaeg on varakevadel enne mahlade liikumist.

Vajab kasvutuge

Nagu iga ronitaim, vajab ka aktiniidia tuge, sest muidu vajub ta maapinnale, väändub põõsana või haardub läheduses kasvava põõsa või puu külge. Seepärast tuleb taim kohe pärast istutamist toestada või panna kasvama kohta, kus on väändumisvõimalusi. Liaani pikad võrsed võivad siis ulatuda rõdule või katusele ning sulgeda sealjuures aknast väljavaate. Sellepärast nõuab aktiniidia maja juures vaoshoidmist ja soovimatus suunas kasvavaid võrseid tuleb korduvalt tagasi lõigata.

Koduaias või suvilas sobib Robert Piiri hinnangul istutuskohaks hoone lääne- või edelapoolne seinaäär, kus aktiniidiat kasvatatakse nagu viinapuudki.

«Tuleb silmas pidada, et aktiniidiad on noores eas varjulembesed, eriti südajas aktinii­dia. Hilisemas eas nende valgusnõudlus suureneb. Aktiniidiad võivad kasvada ka täisvalguses, aga siis tuleb liaani alaosa varjutada, vastasel korral jääb viljakus madalaks,» rõhutab aiandusmees.  

Sobiv istutuskoht oleks tema hinnangul ka aia kaugemas osas kasvavate okaspuude võraalune. Sel juhul saab liaan tuge puutüvest ja madalatest okstest ning need on noorele taimele ühtlasi heaks varjutajaks. Hilisemas eas jõuavad väädid ise parema valgusega piirkonda. Siretüvelised lehtpuud sobivad liaanile vähem ja viljapuud on täiesti sobimatud.

Robert Piiri andmetel seisneb taimede eest hoolitsemine pärast istutamist kahe või kolme aasta jooksul umbrohutõrjes, pinnase kobestamises, kastmises ja väetamises. Paaril esimesel talvel on vaja noored põõsad kergelt kinni katta kuivade lehtedega, mis kevadel võivad jääda koristamata. Kõdunev lehemultš on parim pinnasekatte materjal. Hilisemas eas pole põõsaaluste katmine enam nii tähtis.

Aktiniidia koor, aga eriti juurekael lõhnab nagu palderjan ning meelitab ligi kassid, kes võivad noore istandiku ka hävitada. Seega tuleb noor istandik piirata traatvõrguga. Samuti võivad muret teha teod, need tuleks lihtsalt ära korjata. Haigustest võib vahel lehtedel esineda jahukastet, mille tõrjeks kasutatakse samu vahendeid nagu teiste aiakultuuride puhul.

Aktiniidiale kui uuele marjakultuurile pööras 1909. aastast esimesena tähelepanu Ivan Mitšurin. Tema aretas ka esimesed kuus südaja aktiniidia sorti. Tänapäevaks on Venemaal aretatud üle 50 aktinii­diasordi ning mõned sordid veel Ukrainas, Leedus, Soomes ja Poolas.

Robert Piiri teada nimetatakse Ameerikas kõiki kultiveeritud aktiniidialiike kiivideks ning lääne kirjanduses on südajas aktiniidia saanud hellitusnime arktiline kaunitar. Heades tingimustes kasvab see taim 80—100 aastat.

Tagasi üles