Linda-Mari Väli: miks keskkonnaministeerium ei tee metsa heaks piisavalt?
METSANDUSE ARENGUKAVA arutelud on jooksnud liiva. Ehkki keskkonnaminister Rene Kokk räägib avalikkusele, et 2021.–2030. aasta arengukava (MAK2030) kokkupanek käib hoogsalt, siis protsessis osalejatele jääb sootuks teine mulje.
Praegu ei tea keegi, millal ja millisel kujul valmib Eesti riigile uus metsanduse arengukava. Ometi on seda strateegilist dokumenti väga vaja, sest keskkonnaministeerium seadis juba protsessi alustades eesmärgiks – vähemalt avalikult –, et uue arengukavaga peab jõudma ühiskondliku kokkuleppeni metsanduses. Tuleb saavutada eri huvirühmade esindajate üksmeel selles, kuidas ja millisel kujul meie metsi hoida ning majandada.
Ministri sõnutsi lükkub arengukava seadusena vastuvõtmine pooleteise aasta võrra edasi, sest raskused olevat tekkinud seal, kus seda esialgu polevat osatud oodata – nimelt kava mõjuhindaja leidmisel. Paraku on see poolik tõde. Mõjuhindajat ei leita eelkõige seepärast, et varem on MAK2030 arengustsenaariumidele mõjuhinnang juba tehtud. Selle lükkas keskkonnaministeerium agabjuhtrühmaga konsulteerimata tagasi, tühistades sellega kogu spetsialistide tehtud töö ning tõmmates järsult pidurit tervele edasisele protsessile.
VÄIDETAVALT EI TÄITNUD mõjuhinnang oma eesmärki, olles liialt keskendunud ökoloogilistele väärtustele ja kliimamuutuste leevendamisele. Hoopis tõenäolisemalt oli tagasilükkamise põhjus aga see, et mõjuhinnang seadis aastasele raiemahule ülempiiriks 8 miljonit tihumeetrit. Samalaadset suurusjärku jätkusuutliku raiemahu ülempiirina on kaitsnud muu hulgas säästva metsanduse ringkond, sealhulgas ühendus Eesti Metsa Abiks.
8-miljonilise ülempiiri seadmine aitaks lisaks ökoloogiliste ja kultuuriliste väärtuste hoidmisele kaasa stabiilse metsa- ja puidutööstuse rajamisele, mis vaataks märksa kaugemale kui viis või kümme aastat lähitulevikku. Stabiilseid töökohti ja püsivaid väärtusi pakkuvale tööstusele on vajalik jätkusuutlik, aga mitte üleraiel baseeruv majandamine. Ometi ei sobi selline ökonoomika meie puidutööstust praegu juhtivatele tööstustele.
Selliste ettevõtete hulka kuulub näiteks Euroopa suurim graanuliimpeerium Graanul Invest, kes tegeleb Eesti ja Baltikumi metsade puidust pelletite pressimise ja nende tarnimisega Lääne-Euroopale taastuvenergia nime all. Kõnealuse ettevõtte juht on ka arengukava läbirääkimiste laua taga (seal küll mittetulundusühingu Taastuvenergia Koda esindajana) tunnistanud, et puiduettevõtted teevad majandamisotsuseid eelkõige 5–10 aasta perspektiivist lähtudes.
MAK2030 arengustsenaariumidele valminud mõjuhinnangu tagasilükkamine andis uuele võimalikule mõjuhindajale selge signaali, et riik võtab vastu vaid sellise hinnangu, mis täidab juhtivate puidutööstusettevõtete nõudmised. Aastane raiemaht peab tagama üksikute suurettevõtjate huvid toorme hulga ja metsa varumisele seatavate piirangute, näiteks võimaliku linnurahu, looduskaitsealadel lageraiete keelamise või muu sellise osas.
Võimalikule mõjuhindajale peaks sündmuste praegust käiku arvestades üsna selge olema, et kui teha objektiivset teadust ning kaasata debatti peale teatud töösturite ka teisi huvirühmasid, sealhulgas metsanduse, turismi, pärandkultuuri ja mahepõllumajandusega tegelejaid, loodusfotograafe, giide, teadlasi, rahvaühendusi ning kümneid teisi ühiskonnaliikmeid, on ministeeriumilt oodata tehtava töö tagasilükkamist. Kui tehakse aga juhtivate tööstuste ülepaisutatud nõudmistele vastav mõjuhinnang, siis minnakse sellega vastuollu spetsialistide ametikohustustega kaasneva vastutuse ning isikliku eetikakoodeksiga, samuti avaliku arvamusega. Seepärast on suhteliselt ilmne, miks on sündmuste praegust käiku arvestades uut mõjuhinnangu tegijat raske leida.
TAHAKS KÜSIDA, MIKS pole keskkonnaminister protsessi sekkunud, paludes selgitusi arengukava tegemist juhtivalt eluslooduse asekantslerilt Marku Lambilt, kes otsustas juhtrühmalt tagasisidet küsimata mõjuhinnangu tagasi lükata. Mitu looduskaitseorganisatsiooni on juba varem avaldanud umbusaldust protsessi juhtivale eluslooduse asekantslerile, viidates tema otsesele tööstuse huve edendavale tegevusele ning võimupiiride ületamisele oma ametivaldkonnas. Sellegipoolest lastakse asekantsleril teha edasi seda, mida ta parajasti soovib.
Kui keskkonnaminister väidab avalikkusele, et praegu olevat ainsad asjad, mida ta metsa heaks teha saab, pooliku raierahu kehtestamine kaitsealadel, lageraielangi suuruspiirangu langetamine seitsmelt hektarilt viiele, metsaregistri toimemehhanismide korrastamine kährikute vastu seismiseks ja keskkonnakuritegude trahvide tõstmine üle kümne korra, siis ei saa keskkonnapoliitikale lähemal seisvad ringkonnad sellise väitega kuidagi nõustuda.
Kaks viimast muudatust on küll igati asjakohased, kusjuures neid oleks võinud ja isegi pidanud juba kümme aastat tagasi läbi viima, sest nende pikaaegne puudumine on tekitanud süvenevat kahju nii riigile kui tema elanikele. Aga kiitus minister Rene Kokale sellegi eest, kuna ta on selles ametis alles esimest korda ega vastuta seega varasemate tegude või tegematajätmiste eest – erinevalt pikka aega protsessi juhtinud tippametnikest.
Rääkides aga poolikust raierahust ja lageraielangi suuruspiirangu kahe hektari võrra leevendamisest, siis ei anna need kuidagi kokku erinevaid huvirühmasid lepitavat kompromisslahendust metsapoliitikas kuhjunud probleemidele. Seadusesse sisse kirjutatud määrusega saanuks keskkonnaminister juba möödunud aastal praegusest hoopis tugevamad kevadsuvised raiepiirangud seada. Nimelt võimaldab määrus keskkonnaministril oluliselt piirata raieid mitme rindega puistus ja segapuistus 15. aprillist kuni 15. juunini.
SELLEGIPOOLEST POLE minister juba olemasolevat seaduslikku võimalust pesitsevate metsalindude kaitseks rakendanud, ehkki kodanikuühendused üle kogu Eesti, sealhulgas mittetulundusühing Eesti Metsa Abiks koos Eesti ornitoloogiaühingu, Eesti loomakaitseseltsi ja teiste organisatsioonidega juba aastaid seda on palunud. Sama kehtib ka ülejäänud muudatuste kohta, mis pakuvad vaid piisakese vett sinna, kus lõõmab tulekahju ning loevad eelkõige reageerimise kiirus, otsusekindlus ja määravus.
Oleks vaja vähemalt 8-miljonilise raiemahu aastase ülempiiri kehtestamist, üldist kevadsuvist raierahu nii riigi- kui erametsades nig looduslike pühapaikade, pärandkultuuri ja kaitsealade puutumatuse tagamist intensiivse ning laastava majandustegevuse eest. Kahtlemata on vaja ka seda, et metsanduspoliitiliste otsustajate ring oleks laiem ning töö metsanduse edendamiseks käiks sujuvalt, mitte iga kümne aasta tagant ja ühiskondlike metsasõdade käigus, nagu see on praegusel ajal. Protsessi paindlikkust ja kaasatust on vaja suureneda ka kliimamuutuste mõjude õigeaegseks ja sujuvamaks leevendamiseks.
Kirjeldatud poliitiline areng oleks täiesti piisav, et lepitada üle kogu Eesti aktiveerunud kodanikuühendused ja rahvaesindajad, kes on isiklikult puudutatud mitte metsamajandusest kui sellisest, vaid viisist, millisel laastaval moel ja röövellikus ulatuses seda tegevust meie maal hetkel läbi viiakse.
Pole teada, miks jätab minister oma võimalused kasutamata ning laseb jätkuda olukorral, mis kogu ühiskonna sumisema on pannud. Pole üldsegi võimatu, et strateegilistel positsioonidel paiknevad juhtivametnikud moonutavad metsanduses toimuvat ka ministri enda ees. Ajakirjaniku ja kodanikuaktivistina olen hakanud aja jooksul taipama, et riigi teenistusse võetud, aga tegelikult kitsa äriringkonna huvisid täitvad ametnikud on võimelised eksitama ja koguni manipuleerima rahva poolt valitavaid saadikuid, kes astuvad ametisse vaid lühikeseks ajaks ning kellel pole enamasti suuremat arusaamist ministeeriumides valitseva poliitika kujundamisest ega ka rolli selles.
OMETI ÜRITAB AVALIK arvamus kleepida just nendesamade saadikute külge pikka aega ehitatud poliitaparaadi patte. Ministrid ei jõua asjasse õieti süvenedagi, kui juba järgmine vahetus saabub. Metsapoliitikat kujundavaid ametnikke pole aga ükski valija ametisse määranud, ehkki sellest keegi ei kõssagi. Just nemad kujundavad aga praktilist poliitilist olukorda. Sageli lausa aastakümneid järjest, tehes seda turvalise anonüümsuse ja vastutuse puudumise kaitsvas varjus.
Küsimus on eelkõige selles, kas rahva valitavad saadikud julgevad oma kohust täita ning saada sillaks eri huvirühmade vahel, aga mitte olla üksikute tööstusettevõtjate ainuhuvide kaitsjad, minnes sel teel vastuollu ka rahva kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike ootustega.
Metsanduspoliitikas on aga praegu küsimus, kas ministril jätkub julgust ja võimekust sekkuda omaenda valdkonna parandamisse ja päästmisse. Praegu näivad ministri suu läbi kõnelevat üleraiepoliitika eestvedajad keskkonnaministeeriumis, sealhulgas eluslooduse asekantsler Marku Lamp. Sellised ametnikud teostavad üleraiele orienteeritud puidumagnaatide lühiajalisi ning Eesti riiklike huvidega vastuollu minevaid äriplaane.
ÜLEJÄÄNUD HUVIRÜHMAD, kelle hulka kuuluvad kultuuripärandi väärtustajad, maastikuarhitektid, sõjaväelased, metsamesinikud, turismiettevõtjad, loodusfotograafid ja teised metsaga seotud huvirühmad ning kes moodustavad hoopis mitmekülgsema ühiskondliku spektri kui eespool nimetatud puidumagnaadid, jäävad aga poliitiliste otsustajate ringist välja, sest neil puuduvad vajalikud sidemed ja niidid, mis nii ministreid kui kogu ülejäänud poliitikat juhtivaid ametnikke "liigutavad".
Kui praegusel ministril röövelliku raiumise peatamiseks julgust ei jätku, siis peab seda jätkuma järgmisel, kelle valimise ajaks on säästva metsanduse pooldajaid praegusest kahtlemata veelgi arvukamalt kokku tulnud, et saadikutele antud volituste kaudu üheskoos ikkagi kehtestataks meie maale, rahvale, kultuurile ja loodusele hädavajalik muutus jätkusuutliku metsanduse heaks. Usutavasti saab pärast seda alata ka praegu vastamisi aetud huvirühmade, sealhulgas tööstusettevõtjate ja looduskaitsjate omavaheline lähenemine ja koostöö, mille eesmärk oleks ühiskonna ja maailma edenemine, aga mitte isiklike huvide kehtestamine.
Ministrilt tahaks lõpetuseks siiski küsida: miks te teete nii vähe kui võimalik, kuigi eksisteerib reaalne kompromissitee, mis oleks ühiskonna ja metsanduse tasakaalustamiseks täiesti piisav?