Jõudnud tagasi hotelli, olime teel saanud juurde viis lisaminutit pakkimisaega. Riided ja suveniirid kokku pandud, hotelli vastuvõtulauas arved arveldatud, istus kogu grupp täpselt kell 17.30 uuesti bussis, valmis sõitma lennujaama poole.

Pärastlõunal aina tihenenud sajupilved näitasid viimaks tõelist palet ning teekond lennujaama kulges läbi tugeva vihmasaju. "Näete, isegi ilm nutab selle pärast, et peame niisugusel moel oma reisi katkestama," ohkas Võrumaalt pärit proua, kellele lapsed olid selle reisi 60. sünnipäevaks kinkinud.

Poolel teel tuli giidile värskemat infot ning ta teatas, et me ei lendagi otse Tallinna. Lennukil on vahepeatus Ljubljanas, et sloveenlased samuti koju viia. Vaat siis.

"Polegi ammu Sloveenias käinud," kostis bussi tagumisest otsast tõdemus.

Kaks sihtkohta

Lennule registreerimise lettide juures vilkusid vaheldumisi sihtkoha nimed Ljubljana ja Tallinn. Paarkümmend inimest minust eespool pöördus üks meesterahavas leti eest ära ja hõikas valjusti üle järjekorra, et neid, kel peaks olema Läti või Soome pass, väljuvale lennukile ei lasta. Erilisi reaktsioone see teadmine järjekorras seisjate hulgas kaasa ei toonud, küllap oli siis selliste passidega inimeste osa kaduvväike.

Lennukile mineku ootajad istusid enamjaolt vaikselt. Siit-sealt oli kuulda eri gruppides reisinute muljetevahetust, kuidas oli nendeni jõudnud teave ekskursiooni katkemise ja kiire lennukile tuleku kohta. Üks vanem mees hoidis mobiiltelefoni kahe käega enese ees ja kuulas valjult eestikeelseid uudiseid koroonaviiruse leviku ja selle tõrjemeetmete kohta.

Antalyast kohaliku aja järgi kell 20 startinud lennuki pardal liikusid stjuuard ja stjuardessid näomaske kandes, ka mõni reisija varjus maskide taha. Esimeses peatuses, Ljubljanas soovisid lennukist väljujad jääjatele head õnne ja reisi jätku.

Aina edasi-tagasi saalivad stjuardessid hajutasid Tallinna sõitjad lennukis laiali, sest ruumi oli nüüd rohkem ja peatusest kedagi juurde ei tulnud.

Lennukis istujad püüdsid vahemaandumist kasutada värske info saamiseks ja jagamiseks, kuid stjuuard jalutas valvsalt vahekäigus, jälgis tähelepanelikult, et keegi telefoni ei sõrmitseks, ning keelas neid, kes seda tegid.

Tagasi kodus

Ljubljana lennuväljal püsisid lennukirattad 53 minutit, enne kui tiivad taas Tallinna poole kandma hakkasid. Viis minutit pärast südaööd maandusime Tallinna lennuväljal.

Saabujaid ootasid neli maskides politseinikku, kes suunasid reisijad enne passikontrolli tervisedeklaratsiooni täitma. Kahel pikal laual lebas kummalgi kolm paberipakki: eesti-, vene- ja ingliskeelsed tervisedeklaratsiooni blanketid ja hulk kollase-sinisetriibulisi pastapliiatseid. "Ärge neid pastakaid puutuge!" hoiatas üks reisilt saabunud vene aktsendiga valjuhäälne mees teisi reisijaid nakkusohu eest.

Kiiresti hajusid korrektsed paberivirnad korratuteks kuhilateks ning lennult saabujad istusid laudade ümber ja asusid lehti täitma. Blanketile tuli kanda esmalt isikuandmed ning seejärel vastata küsimustele, kust on tulek, kuhu minek, kas on köha või nohu, milline on tervislik seisund üldiselt ja kas teel ka haigeid kohtasid. Deklaratsioon tuli anda politseinikule, kes suuliselt veel neid küsimusi kordas ja tervisliku seisundi kohta täpsemat aru päris. Alles seejärel võis minna passikontrolli ja pagasit ootama.

Üksteise järel lahkusid kollased taksod lennujaama eest nõrgalt tibutavasse pealinna öhe. Rakvere, Võru, Tartu ja Pärnu rahvas jäi arutlema hotellivalikut, sest päris oma koju polnud neil enne uut koitu kellelgi lootust jõuda.