:format(webp)/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
/nginx/o/2009/07/04/201770t1ha15e.jpg)
Paberentsüklopeediate aeg näib hakkavat tasapisi, kuid järjekindlalt ümber saama.
Kõigest. Aga kellele?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks peakski keegi ostma riiulisse pakse raamatuid, millest info leidmiseks peab lehekülgi lappama ja millele ei pääse alati ligi? Telefoni kaudu võib ju ükskõik kus Vikipeediasse minna ja sealt infot ammutada. Paberkujul on entsüklopeedia muutunud tänapäeval sama vajalikuks kui lauatelefon.
Olgu: paberentsüklopeedia eeliseks võib pidada teabe (eeldatavat) kontrollitust, aga operatiivsus räägib võrguinfo kasuks.
Bruno MacDonaldi 2010. aastal ilmunud ja tänavu eesti keelde tõlgitud «Rock. Kõik on seotud» on just entsüklopeedia — kuigi omamoodi ülesehitusega ja kindlasti mitte täiuslik.
Nagu pealkiri ja kaanekujundus mõista annavad, on raamatu ülesehituse peamine alus artistide vahel seoste loomine. Kronoloogilises järjekorras käiakse selles läbi viimase 50 aasta rokiajalugu, alustades Elvis Presleyst ning jõudes välja The Killersi ja Kings of Leonini.
Rohkete värvipiltidega teatmeteos on tinglikult jagatud viide ossa ja igast perioodist on välja valitud 15—20 tähtsamat artisti, plaadifirmat või produtsenti, kelle tegemistel peatutakse pikemalt. Natuke läheb küll aega, mõistmaks koostaja süsteemi, kuidas viited ühe artisti juurest teiseni juhivad, aga kui see saab selgeks, on jälgida suhteliselt lihtne.
Loomulikult tekib igal muusikat armastaval inimesel rohkesti küsimusi ja pretensioone: miks on välja valitud just need ansamblid, muusikud ja lauljad, aga tema lemmikust, kel on samuti muusikaajaloos kindel koht, leidub napilt kümme rida? «Kõigest» kõnelevate raamatute puhul on see paratamatu, sest maht on ju piiratud.
Autor on teinud ära tohutu töö, õigustamaks raamatu pealkirja ja leidmaks kuulsate rokkartistide vahel võimalikult palju ühendavat. Suur hulk seoseid on põnevad, kuid paraku on sama palju kasutut müra ja nimedega eputamist.
Kui iga artisti puhul on üles loetud teda kaverdanud kolleegid ning toodud välja juhuslikud lava jagamised mõne teise kuulsusega, väsitab see lugejat ega anna erilisi teadmisi. On ju rokimaailma tähtsaid tegijaid sama palju kui Eesti väikelinnades elanikke — kõik omavahel mingil moel seotud.
Hinnangud ja analüüsid on siin raamatus taandunud faktipuru ees ja see ongi kindlasti olnud autori eesmärk.
Kui internetieelsel ajastul oleks niisugune kirjandus hindamatu infoallikas, siis praegu tal selline väärtus puudub. Suurim miinus on see, et korraga on tahetud hammustada liiga suur tükk ja haarata kõike.
Et üldise faktiinfo saab iga huviline kätte internetist, ostaksid paberraamatuid need fännid, kes seniajani eelistavad MP3 formaadile vinüüle või CDsid. Paraku loeb see sihtrühm ahnelt eelkõige neid lehekülgi, kus on juttu nende lemmikutest. See info on tõsifännile paraku niikuinii ammu teada. Hardcorefännid vajavad spetsiifilisi rohke pildimaterjaliga trükiseid, mis käsitlevad süvitsi just nende lemmikartiste ja -ajastut. Kõnealune raamat näib olevat kõigest ja mitte kellelegi.
Täiesti omaette küsimus on, kas tõesti oli vaja peaaegu iga artisti puhul ära märkida tema seos U2ga ning lisada Bono arvamus.
RAAMAT
Bruno MacDonald, «Rock. Kõik on seotud»
• Inglise keelest tõlkinud Andrus Maran.
• 288 lehekülge
• Varrak 2011