«Juhan, millal sa mulle leivaahju tuled tegema? Olen sind juba viis aastat oodanud,» uuris Evelin Ilves paar kuud tagasi Viljandimaa maanaiste päeval Paistu mehelt Juhan Änilaselt.
Juhan Änilasel on meeletult energiat
27. detsember 2011, 14:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhan kehitas kohmetult õlgu ja puistas ohtralt vabandussõnu. Viimaks andis lubaduse minna 1. mail Ärma tallu ja teha õue varjualusesse leivaahi, mida presidendiproua soovib. Ahi tuleb ehitada ka samasse kompleksi kavandatavasse suitsusauna.
«Kindlasti tunnete Juhan Änilast hästi?» pärin Paistu vallavanemalt Ene Saarelt. «Jah, tunnen küll. Olen alati imestanud, kust Juhan võtab selle meeletu energia. Ta jõuab kõikjale!» saan vastuseks.
Tänapäeva Nipernaadi
Ajame Juhan Änilasega juttu ühes Viljandi söögikohas. «Suur tänu! Väga meeldiv! Tõeliselt maitsev!» Ikka ja jälle puistab ta noorele ilusale ettekandjale kiidusõnu ja naeratab laialt. Tõtt-öelda käitub Juhan nõnda kõigiga. Ta on lõbus ja galantne — tänapäeva Nipernaadi, kes sooviks olla igas pulmas peigmees!
Taas ja taas võib teda näha silmade särades innukalt kõnelemas või spordiradadel teistelt mõõtu võtmas. Ning pidudel ja tantsuplatsidel ei ole Juhanile väärilist. Tema jalakeerutustest räägitakse legende ning olen nende tõepärasuses kõrvalt vaadates ise kinnitust leidnud. Näiteks sel suvel Roostal peetud maapäeval, kuhu oli tulnud delegatsioone kogu Eestist, oli ta kõige kõvem tantsulõvi.
Pidasin plaani Juhanist lugu kirjutada juba aasta tagasi, kuid üks tuttav laitis selle mõtte maha. «Juhan lubas meile ahju teha. Ootasime aastaid, aga meistrimeest ei tulnudki,» põhjendas ta. Samasuguseid kurtmisi olen hiljem kuulnud teisigi. Näiteks Urmas Tuuleveski juurde jõudsid ainult pottsepaämbrid, Juhanit ennast oodatakse seal tänase päevani.
Saatusest suurem
Juhan Änilane möönab, et kipub liiga palju lubama. «Järgmiseks aastaks on mul tellimusi kaks-kolm korda rohkem, kui täita suudan. Loodan, et osa ütleb soovitud töö üles,» tunnistab ta. «Neid, kellele olen pettumuse valmistanud, on päris palju. See on kahetsusväärne — olen väga suur süüdlane! Paljud altveetud on mu head sõbrad ja tuttavad.»
Juhan tahab olla kõigile hea ega suuda kellelegi ära öelda ka pottsepana kaminate ja ahjude tellimusi vastu võttes. Hooaegadel pühib ta ühtlasi korstnaid, aga üksnes väljakujunenud kundede juures — uusi ta lisaks ei võta.
Vargsi, otsekui vabandust paludes kõneleb Juhan Änilane oma tervisemuredest: sellest, et teda kimbutavad epilepsiahood ning juba 15 aastat tagasi avastati tal peas vähkkasvaja. Et viimane ei olnud eriti suur, jäeti see niisama.
Siiski tabavad teda mõnikord masendushood ja äkilised terviserikked. Juhan ütleb, et valu ja halva enesetundega päevi on päris palju. Vahel tuleb tal töö ajal seetõttu tund või kaks puhata ning pikali olla, aga teinekord venivad pausid päevadepikkuseks.
Nii lihtsalt on. Juhan on sellega leppinud ja elab ometi täiel rinnal, nautides iga päeva justkui viimast. «Olen arstidele tohutult tänu võlgu. Nad on mind väga palju aidanud!» lausub ta.
Juhani meelest hoiavad teda elus töö ja liikumine, mis ei lase süngetel mõtetel võimust võtta.
Igatahes on selge, et pottsepatööd Juhan Änilane armastab. Ta on seda teinud 1988. aastast ning pajatab ahjudest ja kaminatest pikalt ja vaimustunult.
«Ma olen kuningas oma riigis! Iga klient tahab koju midagi ainulaadset ja kordumatut. See on loominguline töö, kõik ahjud ja kaminad on erinevad. Neid valmistades annan endast kõik, et kolded kestaksid veel kaua pärast mind ning oleksid omalaadi mälestusmonumendid,» räägib ta innukalt.
«Pealegi on see tasuv töö. Noored mehed, õppige korstnapühkimis- ja pottsepatööd!» ärgitab Juhan Änilane.
Vahel on mammad toonud poegi tema juurde õpilaseks. Paraku ei kipu neist asja saama: kellele on viinapudel liiga armas, kes kardab käsi määrida. Juhan ütleb, et paljud peavad seda tööd liiga mustaks. Tema sellest aru ei saa. «Igal õhtul pesen end duši all või saunas ning magan puhaste linade vahel,» räägib ta.
Küttekolle pälvib Juhani tähelepanu ka söögikohas. Nimelt tüürib ta meid istuma praksuva kamina kõrval asuvasse lauda. «Kuulge, see ajab ju suitsu sisse. Kuidas te siin töötada saate?» pärib ta ettekandjalt.
Tõestamaks, et ta ei ole üksnes jutumees, viib Juhan mind oma viimaste objektide juurde ning näitab elumajja kerkinud uhket glasuurahju, mis on ehitatud Viljandi linnamüüri külge, ning teist, mis valmis Peetrimõisas renoveeritavasse eramusse.
«Ta on teinud väga head ja korralikku tööd,» kõneleb viimati mainitud kamina tellinud Jaanus Johanson.
Leivaahjude meisterdaja
«Millised on olnud sinu kõige põnevamad tööd?» pärin. Meistrimees mõtleb veidi ja räägib säravi silmi leivaahjust, mille tegi Tartu lähistel asuvasse Ülenurme põllumajandusmuuseumi. Seda luues sai ta inspiratsiooni Oskar Lutsu «Tootsi pulmast», kus apteeker suurest ahjust kõnet peab.
Nüüd küpsetatakse Juhani tehtud koldes muuseumipäevadel leiba ning selle alt avausest ronib välja ahjualune — näljane, karvane ja räsitud tegelane, kes saab esimese toidupala endale. Kõigele lisaks saab ahju peal vabalt magada.
Küttekolde välisseinad on isoleeritud kümne sentimeetri paksuse fooliumkivivillaga, sestap piisab sületäiest puudest, et see leivateoks kuumaks kütta. Samasuguse meistriteose lubab pottsepp teha Ärma tallu.
Meistri kätest on sündinud ka kaks Olustvere mõisa ahju ja kamin. «Seal õnnestus mul vaadata neli korda Ugala etendust «Onu Vanja»,» meenutab Juhan Änilane. «Suurt ahju tehes ööbisin häärberi ülakorrusel ja sain näitemängu niiviisi rõdult tasuta kaeda.»
Ta lisab, et on olnud lapsest saadik suur vene kirjanduse austaja ning avastas iga kord uusi nüansse. «Olin õigel ajal õiges kohas! Mitu aastat on möödas, aga kõik on hästi meeles!» on Juhan veel praegugi vaimustuses.
Vankumatu spordimehena käib kuuekümneaastane Juhan sageli suusatamas, rattaga sõitmas või jooksmas. Mullu osales ta kõigil Estoloppeti suusavõistlustel, tänavu oli platsis Rootsis peetud kuulsal 90 kilomeetri pikkusel Vasaloppetil. Vorm oli hea ja sõit sujus. Kenasti läks tal ka juunis Peterburi maratonil.
Juhan nimetab spordivõistlusi rõõmsateks sündmusteks. «Naudin ilma ja inimesi, vaatan loodust, vahepeal peatun ja söön. Iga üritus on mulle nauding ja looming,» räägib ta. Ometi on tal sporditeel juhtunud äpardusigi: mullusel Mulgi rattarallil kukkus ta valusalt ja pidi suuri raskusi trotsima ka Mulgi jooksumaratonil.
«Oli palav ilm ja mul tulid krambid,» meenutab ta. «Tund aega olin Hallistes krambivaludes, aga hiljem jooksin siiski lõpuni.» Väikesed tagasilöögid teda ei heiduta. Selleks talveks on ta lunastanud osavõtu järgmistele katsumustele, Austria ja Itaalia suusamaratonile.
Juhan Änilase ülim kirg on tantsimine. Ta käib Viljandi tantsuklubiga seltskonnatantsu trennis ning esineb sama trupiga üritustel. Juhan ütleb, et talle meeldib õigete pidudega kaasaskäiv soliidsus: triiksärk, lips, viigipüksid, viksitud kingad...
«Tantsimine pakub mulle rõõmu ja annab energiat,» tõdeb ta, kuid tunnistab, et pärast rasket pottsepatööd on tihti tükk tegemist, et käsi puhtaks saada.
Kõige krooniks on Juhan Änilane õnnelik abielumees. «Abiellusime 35 aastat tagasi minu sünnipäeval. Kohtusime 53 aasta eest esimeses klassis — nii pikalt olen olnud armunud. Meil on kaks tütart ja kolm lapselast. Nende nimel tasub elada ja pingutada,» kinnitab suur romantik.