Jõulukaktus armastab mõõdukat hoolitsust

Viljandi Jardini lillepoe müüja Kaili Kasak ja jõulukaktused. Viimastel aastatel on sordiaretuse tulemusena ilmunud lettidele ohtralt hübriide, mille õite kuju ja värv on tavapärasest erinev. Foto: Elmo Riig / Sakala

Meie lillepoed on praegu täis õiteilu. Kõige muu seas võib seal silmata värvikirevaid jõulukaktuseid, mille peamine õitseaeg kestab novembrist veebruarini. Neid on alati peetud jõulutaimedeks.

Viimastel aastatel on sordiaretuse tulemusena ilmunud lettidele ohtralt hübriide, mille õite kuju ja värv erineb tavapärasest. Tänapäeval tuntakse rohkem kui 200 sorti jõulukaktuseid. Leidub valgete, roosade, aprikoosivärvi, punaste, purpursete ja kirjude õitega taimi. Kõige haruldasemad on kollaste õitega sordid.

Liigne kastmine on liiast

Viljandis asuva Marcuse lillepoe müüja Kadri Papagoi nimetab jõulukaktust üsna vähenõudlikuks ja hoiatab, et liiga suur hoolitsemine võib talle halvasti mõjuda. «Kõige suurem viga on rohke kastmine: seisev vesi võib põhjustada mädanikku ja hukku. Põuale on taim hoopis vastupidavam,» kinnitab ta.      

See, kui sageli on vaja jõulukaktust kasta, sõltub tingimustest: mida soojem on ruum, seda rohkem vajab taim vett.

«Kasta on tarvis siis, kui lillepott muutub kergeks. Mulda katsudes ei pruugi õiget pilti saada, sest sügavamal võib niiskust olla piisavalt,» räägib asjatundja. Iseäranis vähe soovitab ta jõulukaktust kasta juulist ajani, mil taimel ilmuvad nähtavale väikesed õiepungad. Nii moodustub neid rohkem.

«Päris kuival ei tasu taime hoida ka sel ajal. Kasta tuleb nii palju, et lülid ei närbuks ega tõmbuks kortsuliseks,» õpetab Kadri Papagoi.

Kõige paremini kasvab jõulukaktus 16—20 soojakraadi juures. Kõrgema temperatuuri korral on soovitav piserdada taime toasooja veega. Kirjanduses on öeldud, et temperatuuril alla 12 või üle 23 soojakraadi ei moodusta jõulukaktused peaaegu kunagi õiepungi.

Õiepungad ilmuvad novembris, mõnikord isegi veidi varem. Siis tuleb hakata taimi jälle rohkem kastma. Enne õitsemist või õitsemise ajal võib neid korra või kaks kuus kaktuseväetisega rammutada.

Kui pikalt taim õitseb, sõltub asjatundja jutu järgi taas suuresti temperatuurist. Tavaliselt jagab jõulukaktus silmailu umbes kuu aega, soojemas toas võib õitsemisaeg jääda lühemaks, jahedamas venib pikemaks.

Seejärel algab puhkeperiood, mis kestab kaks-kolm kuud. Siis taimi enam ei väetata ning neid kastetakse harvem. Et jõulukaktus liiga suureks ei kasvaks, võib teda kärpida.

«Puhkeaeg lõpeb märtsis või aprillis. Enne uut kasvuperioodi istutatakse jõulukaktus vajaduse korral ümber,» kõneleb lillemüüja. Istutuseks soovitab ta valida vett läbilaskva huumuserikka ja kergelt happelise mulla. Hästi sobib kompostmuld, millele on lisatud liiva.

Märtsist juulini kestab intensiivne kasv. Siis moodustub ohtralt uusi lülisid ja taim omandab ilusa rohelise värvuse. Sel ajal kastetakse jõulukaktust regulaarselt, piserdatakse aeg-ajalt ja väetatakse umbes kahe nädala tagant.

Lihtne paljundada

Jõulukaktust on ka kodustes tingimustes üsna lihtne paljundada. Kevadel või suvel tuleb selle küljest murda või lõigata neli-viis varrelüli ja panna need juurte moodustamiseks vette või kergesse mulda.

Taim juurdub paari nädalaga ja rõõmustab meid juba sama aasta lõpul õitega. Lillemüüja ütleb end lapsepõlvest mäletavat, kuidas vanaema pani pistiku tindivette juuri kasvatama.

Need taimed võivad asuda aknal ühes kohas nii suvel kui talvel, aga soojal aastaajal tuleb neid päikesekiirte eest kaitsta. Ereda päikese käes muutuvad lülid lõuna- või lääneaknal punakaks ja kortsuliseks ning võivad variseda. See ei mõju küll hukutavalt, kuid ikkagi on hea teada, et taime värvus sõltub valguse intensiivsusest ja päikesepaiste kestusest.

«Suvel võib neid viia ka õue otseste päikesekiirte eest varjatud paika,» soovitab Kadri Papagoi.

Sügisel on tähtis anda jõulukaktusele maksimaalselt valgust. Parim kasvukoht on põhjapoolne aknalaud, kus on piisavalt valgust, kuid mitte eredat lõunapäikest. Hästi edeneb taim ka akna kohale riputatud amplis. Kindlasti ei sobi selle kasvatamiseks toa tagumised sopid ning samuti ei maksa teda panna küttekeha lähedusse.

Kui jõulukaktus kasvab jõudsalt, kuid ei õitse, peitub põhjus pahatihti selles, et pott on liiga suur või muld lämmastikurikas. Mõnikord halvendab õitsemist ka puhkeperioodi vahelejäämine, eriti kui taim ei ole läbinud sügist kuivemat perioodi.

Asukoha muutmist ei talu

«Jõulukaktusele ei meeldi, kui muudetakse tema asukohta valguse suhtes, siis tükib ta õiepungi, õisi ja lülisid maha viskama,» tõdeb lillemüüja. Lühiajalised muutused, näiteks kui akent puhastatakse, ei mõjuta taime, kui ta asetatakse endisele kohale tagasi. Potile tasub teha märk, et oleks võimalik see hiljem samasse asendisse panna. Jõulukaktus talub ühest ruumist teise paigutamist paremini suvel, kui päev on pikk ja aega uute tingimustega kohaneda rohkem.

Õiepungi viskab see taim maha muudelgi põhjustel. Näiteks kui tavapärasele napile kastmisele järgneb tugev kastmine. Samuti võib taim neid langetada, kui kasvumuld on pikka aega olnud liigniiske ja ümbrisepotti on kogunenud kastmisvett. Põhjuste hulka võivad kuuluda ka liiga kuiv õhk, toitainevaene muld ja vähene valgus.

Jõulukaktuse suurim nuhtlus on villtäid. Need ilmuvad, kui taimel ei ole soodsaid tingimusi ja ta jääb nõrgaks. Kadri Papagoi ei soovita kohe kemikaalidest abi otsida.

Kõige mõistlikum on tema arvates taim duši all seebiveega puhtaks pesta, sest ta talub veega uhtumist üsna hästi. Kui lille eest õigesti hoolt kanda, rõõmustab ta pererahvast õitega kümme aastat ja rohkemgi.