Kord arutlesid raadio hommikuprogrammi saatejuhid lõbusalt Eestist Türki farmi viidud tiinetest mullikatest kõneleva uudise üle. «Vissi-vissi-vissi,» olid hüüdnud jupi aja pärast loomi vaatama läinud eestlased.
Ürgne veis müttab hea meelega lumes
24. detsember 2011, 18:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lüpsi ootavad lehmad olid lüpsiplatsile minemise asemel hoopis kõrvu kikitanud ja eestlaste poole suundunud.
Kuidas kutsuda Šoti mägiveist? See loom on ju pärit Suurbritannia saare mägisest põhjaosast.
Mõistavad eesti keelt
Kui ma möödunud nädalal Karksi valla servas asuvas Kopra talus seda omapärast karja uudistamas käisin, küsisin peremees Rudo Puksilt, kuidas ta oma neljakümnepealist veisekarja kutsub. «Šotlased,» kostis ta.
Puksi sõnul pole temal kombeks loomi vissitada. Peremees hakkab lihtsalt nendega aia ääres eesti keeles kõnelema.
«Nad tulevad selle peale minu juurde, Cippo ees ja teised järel,» viitas ta esimese karjamaa veel suviste kuldpruunide lokkidega juhtpullile, kelle kamandada on paarkümmend lehma ja noorlooma.
Mõne minutiga oligi veisekari koondunud Puksi juurde, kes kahest leiba-saia täis ämbrist söögipoolist jagas.
«Vaata, tahab võtta küll,» pistis Kopra talu peremees leiva lehma nina alla, «aga ta pole kindel, kas Cippo lubab.» Karja juhtpull ampsaski leivatüki beeži keele abil endale.
Eelistavad laudale metsa
«Nad on sööda suhtes vähenõudlikud ja sellega suurt muret pole, sobib kõik roheline,» lausus mittetulundusühingu Šoti Mägiveised juhatuse liige Kairo Pilviste.
«Oleme teinud tuhat palli silo ja heina ning neljakümneliikmeline kari tuleb sellega talvel ilusasti toime. Mineraale ja soola peab ka olema,» rääkis oma kogemustest Rudo Puks ja lisas, et kui loomadel on toit ees, siis nad ise otsustavad, millal seda söövad. «Võid anda neile näiteks korraga suure hunniku soola,» ütles ta ja kinnitas, et igapäevast hoolt veised ei vaja. «Nad on pigem nagu metsloomad.»
Kitsede ja põtradega võrdles Šoti mägiveiseid Kairo Pilvistegi ja tõdes, et nad eelistavad ka talvel suure lumega väljas olla. «Šotlased vajavad ruumi ja hakkavad sees kohe higistama,» ei soovitanud 2007. aasta aprillist oma talus mägiveiseid kasvatav Pilviste seda tõugu sisetingimustes pidada. «Peab ainult olema tuulevari, näiteks metsatukk.»
Metsa Kopra talu karjamaal jagub. «20 looma elab 15 hektaril,» lausus Rudo Puks ning rääkis ühest eriti sotsiaalsest pullihakatisest, keda võib metsas sageli kohata. «Ta tuleb puude vahelt välja ja astub teele ette. Kui hakkad ringiga mööda minema, sätib ennast jälle ette ja siis käibki selline põiklemine,» naeris ta ja lisas, et võõrastel vist pole eriti tore saada metsas kokku sedavõrd pealetükkiva loomaga, kel kogukust omajagu ja peas pikad laiali asetsevad sarved.
Pilviste sõnul hoiab see loom üldiselt söömiskoha ligi, aga kui vett või süüa pole piisavalt, ei pea teda kinni ükski tara. «Jõust puudust pole,» nentis ta.
Seda, et Šoti mägiveiseid miski ei pea, kinnitas ka Kopra talu peremees. «Vaata,» viitas ta suurtele sõrajälgedele aedikust väljaspool. «Käivad öösel vaikselt ära ja hommikul on aedikus tagasi, endal hea nägu peas, nagu poleks midagi teinud.»
Talveeluks kohastunud
Nende 1999. aastal esimest korda Eestisse toodud loomade tõuraamatusse on märgitud: «Vanim veisetõug maailmas.»
Räägitakse, et mida karvasem on loom, seda ürgsem. Kairo Pilviste jutu järgi on Šoti mägiveisel isegi parem karvastik kui metsloomal: all on lühike tihe vill ja peal pikk karv, mis juhib niiskuse eemale. «Neil on seal sees hea ja mõnus.»
Novembri lõpupäevil kõigil Kopra talu veistel veel märkimisväärselt pikka pealiskarva silme ees ei rippunud ja kere ei katnud. Selle põhjus olevat peremehe sõnul pikk soe sügis. «Kevadel on nad ikka palju karvasemad,» selgitas veiste kliimaga kohastumist Rudo Puks. «Näe, see seal taga ei näe juba praegu välja,» juhtis ta tähelepanu heledale lehmale, kelle silmnägu katsid pikad pealiskarvad.
Tänu kahekordsele karvkattele ei häirinud veiseid ka kahe viimase aasta lumerohked talved.
«Nad jalutasid ringi, 30sentimeetrine lumekiht seljas,» meenutas Rudo Puks.
Ta kirjeldas, et veistel on kombeks käia hanereas ühte rada pidi. «Cippo ees ja teised järel.»
Pilviste teadis rääkida, et Šoti mägiveistel on metsa all ja söömiskoha juures kinnitambitud rajad, mida mööda nad paksu lume ajal käivad. «Sealt kõrvale ei astu. Muidu upuksid ju lumme,» kinnitas ta. «Suure lume ja külmaga nad tangivad palju ja liiguvad vähe.»
Kindlat rada mööda liikumist paistsid need loomad armastavat ka suviti, sest lund ootaval maal hakkasid silma sissetallatud kitsad mustad vaod.
Üks pruunikas lehm demonstreeris kohe jutu tõelevastavust. Kaugemal karjamaa nurgas peatus Jeep ning seda nähes seadis ta sammud auto poole. Ja ikka mööda sissetallatud teed. «Neile meeldivad traktorid ka,» lausus Rudo Puks, kirjeldades, et kogu kari vaatab siis masinat ja liigub teega paralleelselt kaasa.
Pullid enam nime ei saa
«Eks nad olegi nagu omad loomad,» kinnitas Kopra peremees ja ütles, et kõigil lehmadel on nimed, aga pullidele ta neid enam ei pane. «Kuidas sa saadad näiteks Cippo lihakombinaati. Ei saa ju,» tõdes ta, et nimi muudab looma omaseks.
Kuigi Šoti veiste liha on väga tervislik, sisaldades vähe rasva ja kolesterooli, ei võetud neid Kopra tallu selle pärast. «Tahtsin peatada võsastumist,» sõnas Rudo Puks ja nentis, et nelja aastaga, mil šotlased tema juures on elanud, on karjatatav ala astunud suure sammu puisniiduks kujunemise poole.
Kari muudkui kasvab, järglasi võivad mägiveised saada veel paarikümneaastaseltki. Nende suurimad vaenlased on karud, hundid ja ilvesed ning seda eelkõige veebruarist, mil algab poegimisperiood.
«Tean aga juhtumit, kus hundikari läks läbi karjamaa ning kõik veised panid sarved ette ega lasknud hunte ligi,» jutustas Rudo Puks ja täheldas, et loom teab täpselt, mida sarvedega teha. «Kui panen käe pea juurde, siis ta keerab vaikselt sarve ette, et saaks selle ära lükata,» näitas peremees Cippo peal ja meenutas, kuidas ta oli kord karjamaal kivi peale istunud. «Šotlane tuli ja lükkas mu pikali ning siis pani suure pea rinnale,» kõneles ta, lisades, et loom ei saanud vist ise arugi, kui raske ta on.
Samas kuuluvad Šoti mägiveised väikeste lihatõugude hulka. Täiskasvanud pullid kaaluvad kuni 800 ja lehmad kuni 500 kilogrammi ning nad kasvavad üsna aeglaselt — kui mõni teine veis saab täiskasvanuks kahe aastaga, siis südikat talveilma trotsiv šotlane alles kolmeselt.