Maailma hapraimast materjalist tee

Paljud Meleskis toodetud ning omalajal nii tavalisena tundunud klaasnõud on praegu kollektsionääride hulgas hinnatud haruldused. Klaasist rajatud maanteed ei pruugi aga peale Meleski olla kusagil. Foto: Elmo Riig / Sakala

Klaas on hapruse sünonüüm ning seetõttu ongi sellest ehitatud sillad ja lossid muinasjuttude pärusmaa. Kui kuulsin esimest korda ähmaseid vihjeid Meleski klaastee kohta, pidasin seda millekski, mis kuulub rahvapärimuste fantaasia valda. Aga seal on tõepoolest klaasist tee — isegi rohkem kui üks.

Klaasi tuhande kasutusviisi hulgas on tee rajamine kindlasti üks kummalisemaid — uskumatu ja ennekuulmatu. Elu jooksul jääb ikka kõrva asju, mis tunduvad võimatud või ebatõenäolised. Ehtsast klaasist valmistatud tee, mida on kasutatud tubli pool sajandit, tundub olevat nende seas imetabasemaid.

Tuhnisin klaasteede jälgi ajades päevade ja tundide kaupa kõikvõimalikes allikates, kuid tulutult. Ei vähimatki jälge, ei pisimatki viidet. Hakkasin juba uskuma, et seda pole olnudki, kuid siis helises ühel varajasel hommikutunnil mu laual telefon.

«Teie kirjutasite Meleski klaasivabrikust ja mainisite ka kadunud klaasteed? Teate, tulge kohale. Ma näitan seda.» Helistaja oli Meleski klaasimuuseumi perenaine Astrid Dreving.

Sillerdavad kamakad

Mõne aja pärast keeramegi autoga tema kodumaja ette. Vana Meleski klaasivabrik on sealt kiviga visata. Õhtu on peaaegu käes, taevas kisub pilve ning isegi paksu metsa vahel on tuul päris tugev.

Perenaine ootab meid värava ees, mantlikrae lõikavate iilide varjuks üles tõstetud. Märkan, et nii värava- kui aiapostide kaunistamiseks on kasutatud ohtralt klaasi. Aga kus on siis ikkagi müstiline klaastee?

«Te sõitsite ühest just üle,» ütleb Astrid Dreving rahulikult ja otsekui muu seas, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi.

Hämmastunult kõnnin koos temaga tuldud rada tagasi. Tõepoolest: kui oskad vaadata, siis näed, et majade vahele pööravast kruusateest paistvad tumedad kamakad ei olegi kivid, nagu võiks mõelda. Need on hoopis suured toorklaasitükid! Päikese käes pidi tee ikka veel sillerdama.

Uskmatult katsume fotograafiga tumedaid känkraid, millest olime äsja autoga rahumeeli üle sõitnud. Ongi klaas! Jääb ainult imestada, kuidas me seda varem ei märganud.

«Õigupoolest ei nimetata seda siin Meleski klaasteeks,» selgitab Dreving. «Kõige pikem klaastee oli eemal metsa vahel ja viis rabasse. Kohalikud rääkisid, et lähevad mööda klaasteed, aga ei mõelnud sageli üldse, et see oligi täidetud klaasiga!»

Pärast viimast ilmasõda oli rabasse viiv rada veel alles. Vanemad elanikud mäletavad, kuidas sõja järel metsa marjule mindi, klaas jalge all sädelemas. Et seda kaudu veeti hiljem aastakümnete jooksul välja tohutud kogused puitu, on teed ikka ja jälle täidetud ning klaasi seal enam naljalt silma ei puutu.

Samast materjalist tehtud lühikesed maanteejupid on Meleskis siiski ilusasti säilinud. Patsutan, söandamata ikka veel oma silmi uskuda, keset teed lösutavat klaasitükki. See pole mingi killuke, vaid korralik mürakas — silma järgi kahe-kolmekilone, kui mitte raskem.

Servad pole sel sugugi teravad, nagu klaasist võiks eeldada. Kui järele mõelda, sobivad sellised suured känkrad päris kenasti teematerjaliks. Need on ilmastikukindlad ja vaieldamatult tugevad.

«Kes ei oska vaadata, see ei näe neid,» jutustab Dreving. «Siin käib palju turiste. Mõnikord peetakse klaasikamakaid pigitükkideks. Minu teada täideti seda teed veel seitsmekümnendatel ühise jõuga. Klaas läks alla, kruus peale.»

Klaasijääke kasutati pinnasetäiteks nagu kive. Meleskist pärit Astrid Dreving on lapsepõlvest peale selle materjaliga kokku puutunud. Kohalikele oli see nii tavaline, et klaasist teegi tundus loomulik ja iseenesestmõistetav. Nii nagu pidanukski olema.

Meleski on Eesti pikima ajalooga klaasivabrik. See rajati XVIII sajandi viimasel kümnendil ning jõudis tegutseda tervelt kakssada aastat. Paari sajandi jooksul valmistati seal üpris erinevaid esemeid ning loomulikult tekkis pika ja mahuka tootmise käigus tohutult ülejääke. Klaasitükke jagus nii vabriku ümbrusse kui mujale. Arvatakse, et neid võib leida kümne kilomeetri raadiuses.

Astrid Dreving näitab veel õige mitut klaasiga täidetud tee otsa. Tootmisjääke kasutati teetäiteks kaheksakümnendatelgi ning perenaine teab nimetada tervelt nelja sellest materjalist teed.

Vabriku juurest metsani kulges raudtee. Seda mööda veeti kohale turvast. Väga tõenäoline, et ka raudteetammi alune on täidetud vana klaasiga. Kord, kui praegune maaomanik torutrassi rajades kunagise raudteelõigu läbi kaevas, leidis ta suuri peegelklaasilatakaid. Need helgivad seal tänase päevani.

Head emotsioonid

Eesti ajaloomuuseumi tarbekunstile spetsialiseerunud teadur Anne Ruussaar on Meleski vabriku ja sealt pärit rahvusliku klaasitööstuse rajaja, meister Johannes Lorupi pärandit põhjalikult uurinud ning ise mitu korda Meleskis käinud. Kuigi klaasteed pole tal õnnestunud näha, teeb sellele mõtlemine tal tuju ilmselgelt heaks.

«Väga positiivsed emotsioonid tekivad. See on praktiline ja tänapäeval väga ökoloogiline suhtumine,» kinnitab teadlane vaimustunult. «Olin sellest teest kuulnud. Et klaasist seinad, põrandad ja katused on olemas, siis miks mitte!»

Klaasikogused, millega polnud enam midagi peale hakata, olid Meleskis tõenäoliselt üsna suured ning oli loogiline ladestada need lähiümbrusse, pealegi veel praktilisel otstarbel.

«Niisugust loogikat näeb ju teistegi tööstusettevõtete juures: tellisetehaste ümbruses on palju kasutatud tellist, saekaatrite ümbruses puitu ja saepuru ning kaevanduste ümbruses asuvad tuhamäed — see näitab nutikust ja ümbrusest hoolimist,» räägib Ruussaar.

Sellest, et klaasi oleks kasutatud teetäitena, pole ta enne ega pärast Meleskit kuulnud, aga ei pea seda siiski ennekuulmatuks.

«Võimalik, et seda tehti teistegi Kesk-Eesti klaasitööstuste juures, kus jääkidega polnud midagi peale hakata, kuid pinnas oli pehme ja teed vajasid parandamist,» arutleb Ruussaar. «Materjali omadusi arvestades sobis klaas teetöödeks paremini kui liiv, savi või muld, mis annavad palju rutem järele.»

Maanteeameti ehitusosakonna juhataja asetäitja Veiko Juudase kõrvu ei olnud klaasi teetäitematerjalina tarvitamise jutud veel jõudnud. Pisut järele mõelnud, leiab ta, et midagi võimatut selles tõesti pole.

«Kõik sõltub viisist, kuidas seda kasutada,» räägib ta. «Põhiküsimus on materjali tihendamine. Kui segada klaasi mõne muu täitematerjaliga, on kasutamine ilmselt lihtsam. Minu teada ei ole seda teemat Eestis uuritud, seepärast ei oska ma täpsemalt kommenteerida.»

Juudas möönab, et iseenesest ei ole tööstusjäätmete teeehituses kasutamine uudne asi. Pealegi otsivat kogu maailm praegu materjalide taaskasutamise võimalusi.

«Nagu öeldud, ei ole ma küll kuulnud klaasi kohta, kuid uuritud ja kasutatud on kõikvõimalike muid jäätmeid,» lisab ta. «Eestis kuuluvad nende hulka näiteks põlevkivi kaevandamisel tekkiv aheraine ning katsetatud on ka põlevkivituhaga.»

Juudas arvab, et muu täitematerjaliga segatuna on klaasi võimalik teedes tarvitada küll, kuid muidugi eeldab see uuringuid.

«Klaas ise aja jooksul tõepoolest ei muutu,» on ta nõus väitega, et kui eelarvamused kõrvale jätta, on see tee-ehituseks igati paslik.

Anne Ruussaar teab tuua hulga näiteid, kui sobimatuna tunduvaks otstarbeks meil klaasi on kasutatud.

«Enim tekitavad üllatust klaasist ehitusdetailid, sest klaas oma läbipaistvuses on ju enamasti hapruse sünonüüm,» räägib Ruussaar. «Tänapäeva meetodid võimaldavad kasutada seda kõrvuti metalli, betooni ja teiste tugevate materjalidega.

Klaasimeistrid olid tema sõnutsi vaimukas rahvas, kes on teinud sellest materjalist kõikvõimalikke vigureid. «Meiegi muuseumi kogudes on klaasist sigu, jalutuskeppe, paberipresse ja lilleõisi ning pudelitest ja purkidest ümber vormitud peekreid, tuhatoose ja lillevaase, mida oli hea külla minnes kingiks viia,» loetleb ta.

Miks klaasi üle jäi

Kust tulid klaasijäägid? Kord aastas remonditi vabriku suurt klaasisulatusvanni ning siis lasti see tilgatuks. Vanni tehti auk ning sulaklaas voolas mööda renni uksest välja õue, nii kaugele, kui pääses. Nii talitati veel kuuekümnendatel aastatel.

«Klaas lasti vanni juures olevasse auku ning tekkivat jääkklaasi ei saanud enamasti uuesti kasutada,» seletab kohaliku klaasitootmise ajaloo pisemategi detailidega kursis olev Astrid Dreving. «Mäletan, et kohe vabriku taga asusid suured klaasimäed. Inimesed võtsid sealt tükke täiteks, kui vaja oli.»

Kui palju jääke paari sajandi jooksul tekkis, ei oska keegi öelda. Kindlasti olid kogused väga suured. Arvata võib, et Meleski ümbruse maapõue peidetud klaasi ei saa mõõta sadade kilode, vaid pigem kümnete tonnidega.

«Kui tuua tee täitmiseks suur autokoorem kruusa või kive, kaob see lipsti ära — ühest koormast ei saa midagi,» arutleb Dreving. «Eks klaasi läinud sama palju. Vabriku ümbrus oli seda täis. Killud läksid sulatamiseks, suured kamakad aga mitte, sest need oleks tulnud enne purustada.»

Ehkki palja jalaga ei tasu mööda klaasteed käia, ei ole sellest üllataval kombel autokummidele vähimatki ohtu.

«Eks need ole aja jooksul nii siledaks lihvitud, et küllap võiks ka palja jalaga peale astuda,» usub Dreving. «Neid mööda on aastaid autode ja jalgratastega sõidetud ning pole kuulda olnud, et kellelgi oleks kumm katki läinud. Kes ei tea, see ei karda muidugi ka!»

Dreving takseerib teed, pea viltu.

«Kruusakoormaid veetakse järjest peale ja nii need teed tasapisi unustusehõlma vajuvad,» on Astrid Dreving mõtlik. «Meie põlvkond veel mäletab, aga viiekümne aasta pärast ei tule see enam kellelegi meelde.»

Praegu tasub nii temal kui teistel klaasist tehtud teede ääres elavatel inimestel uhke olla: lõppude lõpuks ei ole maailmas palju neid, kes kõnnivad iga päev mööda klaasist teed nagu mõne vana muinasjutu tegelased.

ARVAMUS
Mairo Rääsk,
maanteemuuseumi juhataja
Hobuajastul, mil kumm­rehvidega sõidukeid ei olnud, sobis madalamate kohtade täitmiseks peaaegu igasugune materjal.
Need teed, mida talupojad naturaalkohustuse korras läbitavad hoidsid, olid rajatud otse pinnasele ning õhuke teele veetud kruusakiht või muu täitematerjal segunes mullaga. Esimest korda kirjutati Eesti tehnikaajakirjades huumusekihi koorimise vajadusest 1930. aastate algul.
Enamasti parandati teid kruusaga. Laialt oli levinud madalatele kohtadele oksarisu ja hagude vedamine. Samuti olid hobuajastul kasutusel soosillad. See tähendas soistes ja madalates kohtades kahe-kolme meetri pikkustest 10—15sentimeetrise läbimõõduga roigastest sillutatud teed.
Tõenäoliselt sillutati teesid klaasikamakatega ka teiste klaasivabrikute juures.