Herbert Sepp masseerib mesilasi ja seisab pea peal

Üks Herbert Sepa suuremaid kirgi on olnud mesilindude pidamine. Ta on aretanud mesilased, kelle iminokk on tavalisest pikem. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Karksi-Nuias elav Herbert Sepp tõttab meile kodumaja ees vastu jooksujalu.

Elutoas sätib 85aastane mees end hopsti pea peale seisma ning seejärel lööb jalalabasid plaksuga vastakuti. Viiv hiljem teeb ta võimlemisharjutusi lae alla sätitud kangil.

Sama ergas on Herbert Sepp kogu meie vestluse jooksul, pajatades mesilasema masseerimisest, oma vallutustest spordimaailmas, vasekaevanduses veedetud vangla-aastatest ning paljust muust.

«Teie elate vist küll 100-aastaseks,» ütlen särasilmset meest silmitsedes.
«100 ei ole mingi küsimus, 125 tuleks elada!» kõlab vastus.

Üks Herbert Sepa elu suuremaid kirgi on olnud mesilased. Aretustöö tulemusena sai ta sellised mesilased, kelle iminokk on tavalisest pikem ehk 7,2 millimeetrit ning kes suudavad tänu sellele rohkem nektarit kokku kanda.

Samuti on mesinik avastanud, et mesilasema tasub masseerida — see paneb ta intensiivsemalt munema. Niisugusel puhul ei lähe emamesilane lahkujatega kaasa, sülem naaseb tema juurde ning pere meetoodang suureneb tunduvalt.

Petab mesilasema ära taskulambipirnidega

Mesilasema ärapetmiseks on Herbert Sepp kasutanud kaht kuuevoldilist pirni. «Haudmetegevuseks peab tarus olema vähemalt 30 kraadi sooja ja selle tekitamiseks kulutavad töömesilased kevadel ohtralt mett,» selgitab ta. «Mina panin kaks kuuevoldist pirni kahele poole emamesilast ja tõin traadiga elektri tarusse. Hoidsin kõvasti mett kokku.»

Mesilaspiimaga on Sepp ravinud suhkruhaigust. Selleks võetakse kolmepäevane kupp, kuhu mesilasema on munenud, ja pannakse haigele keele alla. «Alla neelata ei tohi, muidu sööb maomahl tervistavad ained ära. Säilitamine kaotab emapiima väärtuse, seega tuleb haigel mesilasse kohale tulla,» räägib mesinik, kes peab suhkurtõbe sel kombel täiesti ravitavaks.

Sepale kuulub Veisjärve ääres 64 hektarit maad, millest osal kasvab mets ja osa on võsastunud põllumaa. Mesilasi peab ta Paanikse metskonna mail Turandil 1,2 hektaril. «Seal on ideaalne korjeala, kust mesilased koguvad täisväärtuslikku metsamett. Korje algab kevadel sarapuu õitsemise ajal ja lõpeb sügisel kanarbikuga,» kiidab ta.

Karmid võitlused metsaotiga

Kui Vene ajal oli Herbert Sepal üle 20 mesilastaru, siis praegu on neid järel neli. Kümmekond aastat tagasi rüüstas tema mesilat põhjalikult talveunest ärganud karu.
«Mesila ümber oli küll traataed, aga karu vajutas selle käppadega maha. Kui ta mesipuul kaant maha ei saanud, lükkas selle ümber ja lõhkus küljeseina,» jutustab mesinik. Et omanik elab eemal, sai metsaott tegutseda nädalapäevad.

Pärast rünnakut sättis mesinik tarud postide otsas seisvale platvormile. Kui karu järgmisel aastal jälle tuli ja üritas üles ronida, lõi mesinik postid plekiga üle, et looma küüned puusse ei haakuks. «2,6 meetri kõrgusel olid küünejäljed näha,» kirjeldas Sepp röövli ligikaudset kasvu.

Nüüd ongi mesilas tarud platvormil, millele peremees ronib redelit pidi. «Platvorm on ideaalne koht ja mitte ainult karu pärast. Siis ei jõua mesilasteni ka maaniiskus, mis neile halvasti mõjub,» kiidab ta ja lisab, et ega mesilane väga külma karda ja tahab ikka õhku ka saada.

Paraku kipuvad postiotsad maa sees mädanema. Sepp meenutab, et kord, kui ta oli  platvormile roninud, käis ta kogu kaadervärgiga kummuli ning hulk mesilasi valgus tarudest välja, otse tema peale. Mesinik sai tuhat pistet, kuid jõudis siiski elusalt koju Karksi-Nuia. Seal otsustas muidu karske mees vastumürgiks pudeli konjakit juua. «Purju ma ei jäänud, aga hing jäi sisse.»

Jutuga metsaoti juurde naastes kõneleb Sepp, et rüüste järel anti talle karulaskmisluba.  «Kord ootasin teda laetud relvaga meevurritamise majasse varjunult. Õhtuhämaruses nägin karu mõnesaja meetri kaugusel. Siis hakkas ta nii võika häälega karjuma, et pani mul ihu värisema. Mesikäpp möirgas veidi ning lahkus, rohkem ta ei naasnud.»

Veel üks kohtumine mesikäpaga tuleb meelde. Nimelt istunud mesinik terve päeva kuuse otsas, vaadeldes ilma, loomi ja loodust. Ühtäkki märkas ta suurt põtra ja tolle ligidal karu. «Karu läks põdra juurde ja möirgas. Hirmust värisev põder tardus kohale, mesikäpp lõi käpad talle turja ja oligi kõik. Vaat nii käib see asi!»

Tegelikult ei ole Herbert Sepa elu alati olnud lõbu ja meelakkumine. Nooruses määras Vene võim talle 25 + 5 aastat vanglat. «Mitte millegi eest,» sõnab ta. Suurtaluniku poeg küll teadis, kus metsavennad elasid, aga koostööd ta nendega ei teinud.

Vangla-aastad vasekaevanduses

Nii sattus Herbert Sepp Kasahhi vasekaevandusse, kus tuli töötada 400 meetri sügavusel maa all. «Kui liftiga sinna laskusime, tundus, nagu oleksime jõudnud põrgusse,» lausub seal elektrikutööd teinud Sepp.

Ometi säilitas ta optimistliku meele ka karmides oludes ning oli üks nendest, kelle eestvõttel rajati vangla kõrvale hokiväljak. Hiljem kuulus Sepp vangide jäähokimeeskonda, kes võitis Karaganda linnameeskonna skooriga 4:3.

«Linnameeskond oli ikka kohutavalt pettunud,» meenutab ta muheldes. Stalini surma järel alandati tema karistust kümnele aastale.

Noorukina oli Herbert Sepp harrastanud kümnevõistlust ja suusatamist. Pärast Eestisse naasmist oli kümme aastat tema lemmikala motokross. «Alustades olin 36, karjääri lõppedes 46,» lausub ta. Oma sõnutsi jõudis ta selle aja jooksul murda kõik luud ning täita kaks korda meistersportlase normi.

Kaks aastat õppis õiget hingamist

1. septembril 85aastaseks saanud Herbert Sepp tõdeb, et üks tema hea tervise saladusi on mesi, mida tal kulub aastas 35 kilogrammi.

«Mesi annab muidugi palju juurde, aga liiga palju teda ka süüa ei tasu,» lisab ta. Lusikatäit kohe alla ahmida ei ole mõtet, sest sel juhul hävitavad maohapped vitamiinid. Sama lugu juhtub meega üle 40kraadises tees või kohvis. Selleks, et kasulikud ained verre imenduksid, tasub mett veidi aega keelel sulatada.

Meega maiustamisest veel tähtsamaks peab Herbert Sepp karsket ja sportlikku eluviisi ning õiget hingamist. Pärast pensionile jäämist paar aastakümmet tagasi hakkas ta tegema joogaharjutusi ning tegelema õige hingamisega. Just viimati nimetatu mängib tema sõnutsi heade sportlike tulemuste saavutamises väga tähtsat osa. «Kaks aastat õppisin, enne kui selgeks sain,» märgib ta. Nüüd hingab ta rahulikus olukorras vaid neli korda minutis.

Pensionäripõlves hakkaski Sepp taas rohkem sportima. Tema elutoas on hantlid, ketas ja fiiberteivas. Teivashüppest on kujunenud ta leivanumber, mis on toonud veteranide tiitlivõistlustelt mitu medalit.

Vitaalne mees oli üks telesarja «Vanad torisejad» osalisi ning temast on tehtud dokumentaalfilm «Maailmameister», mis valiti Ühendriikides maineka dokumentaalfilmide festivali «Silverdocs» ametlikku võistlusprogrammi.

Herbert Sepp on ka kõva muusikamees, ta mängib akordioni ja laulab. Meie vestlust saadab makilindilt kostev Tarmo Pihlapi laul. Lõpetuseks haarab peremees mikrofoni ning lõõritab koos solistiga: «Ma mustlasena maailmas rändan.»