Kõrgeim ja keskmine lasteaia kohatasu on seoses
SUVE ALGUSES võrdlesime lasteaedade kohatasusid Eesti omavalitsustes. Avaldatud tulemused on leidnud üsna suurt vastukaja. Muuseas saime tagasisidet, kus kaheldi meie kasutatud metoodika otstarbekuses. Peamiseks kriitikanooleks oli, et uurimise aluseks olnud kõrgeim kohatasu ei anna adekvaatset ülevaadet, sest ei arvesta omavalitsuse väiksemate tasudega lasteaedadega.
Otsustasime nüüd lähemalt andmete sisse vaadata ning veel kord analüüsida, kuivõrd hästi sobis kasutatud lähenemine sellise võrdluse tegemiseks. Andmete põhjalikum uurimine võimaldas leida ka huvitavaid seoseid, mis loodetavasti toovad teemasse uusi vaatenurki.
MAKSIMAALSET kohatasu kirjeldasin pikemalt eelmises postituses. Nimelt uurisin omavalitsuste kodulehtedelt, millised kohatasud nad on kehtestanud, ning analüüsisin neid tasusid nii koos erinevate soodustustega kui ka suhtena keskmisesse sissetulekusse omavalitsuses. Kuigi kohatasu võib ühe omavalitsuse sees lasteaiati erineda, võtsin oma analüüsis aluseks just kõrgeima kohatasu.
Leidmaks seekord, kui palju lapsevanemad reaalselt lapse kohta kohatasu maksid, kasutasin avalikult kättesaadavaid finantsandmeid Riigiraha portaalist ning vaatasin lasteaialaste arvu HaridusSilmast.
Jooniselt nähtub, et omavalitsuse kõrgeima kehtestatud kohatasu ja inimeste reaalselt makstud keskmise tasu vahel on mitmetes omavalitsustes käärid. Vahede põhjuseks on soodustused mitmelapselistele ja vähekindlustatud peredele. Ka võib mõnes omavalitsuse lasteaias olla madalam tasu. Seda tuleb ette eelkõige haldusreformi käigus ühinenud omavalitsustes, kus ei ole veel kohatasusid ühtlustatud. Graafikus on punase joonega eraldi välja toodud viis suurimate kääridega omavalitsust.
ÜHELT POOLT on suured käärid makstud ja kehtestatud kohatasu vahel tervitatavad, sest see tähendab, et suure tõenäosusega on omavalitsus kehtestanud lasterikastele ja vähekindlustatutele soodustusi. Ka tavainimese vaatepunktist on suured käärid head, sest lisaks soodustustele leidub omavalitsuses tõenäoliselt lasteaedu, kus tasu on madalam.
Teisalt, olenemata sellest, kui suured on käärid, leidub ikka elanikke, kes peavad maksma kõrgeimat kehtestatud kohatasu. Lisaks, nagu ka jooniselt nähtub, on väga tugev korrelatsioon kehtestatud maksimaalse kohatasu ja keskmiselt makstud kohatasu vahel. Seega, mida kõrgem on kehtestatud maksimaalne kohatasu omavalitsuses, seda rohkem maksavad lapsevanemad keskmiselt kohatasu. Teisisõnu ei pea paika väide, nagu maksaksid kõrgeimat kohatasu vaid mõned üksikud elanikud.
Analüüsisime ka lapsevanemate ja omavalitsuste lasteaiakulusid, et vastata küsimusele, kas kohamaksumus ehk kulu lapse kohta mõjutab oluliselt kohatasu suurust. Et omavalitsuste kulud sisaldavad toidukulu, hõlmasime vanemate lasteaiakulude hulka ka toiduraha. Kogukulusid uurides selgus, et lapsevanemad katavad keskmiselt umbes kümme protsenti ühe lasteaiakoha kogukulust ning ülejäänud 90 protsenti tuleb linnalt või vallalt. Eelmisel aastal jäi omavalitsuste kaetav osa vahemikku 80–99 protsenti kogukuludest.
Seejuures ei sõltu vanema kaetav osa (kohatasu ja toiduraha summa) omavalitsuse kuludest lasteaialapse ehk lasteaiakoha kohta. Seoseid uurides leidsime, et lapsevanemate kaetava osa suuruse kujunemisel on oluline hoopis see, kui suur on munitsipaallasteaedades käivate lasteaialaste osa kõigist valla või linna elanikest.
Nende kahe näitaja vahel on tugev seos. Mida suurem on lasteaialaste osakaal omavalitsuses, seda suurema osa lasteaiakoha kogukulust lapsevanemad katavad. Seda tõenäoliselt põhjusel, et sellistes omavalitsustes on lasteaedade kogukulude osa omavalitsuse kõigist kuludest suurem ning selle kompenseerimiseks peavad omavalitsused oma elanikelt kõrgemat tasu küsima. Ka on elanikud sellistes piirkondades enamasti jõukamad ehk võimekamad seda tasu maksma. Seega mõjutavad just valdkonna kogukulud, mitte näiteks kulu lasteaialapse kohta, millist tasu lapsevanematelt võetakse.
KOKKUVÕTTES võib öelda, et omavalitsuse kehtestatud maksimaalne kohatasu näitab elanikule suhteliselt hästi, milliseks tema tasu kujuneb: mida kõrgem on maksimaalne tasu, seda kõrgemat tasu peab ka tõenäoliselt maksma.
Loodame, et meie analüüs annab avalikkusele laiema pildi, kuidas jagunevad omavalitsuse ja lapsevanemate lasteaedade peale minevad kulud. Samuti aitab see omakorda mõista linnade ja valdade võimalusi ning sellest tulenevaid juhtimisotsuseid.
Artikkel ilmus rahandusministeeriumi blogis.