Kui suured on lasteaiatasud?

Mari Kalma

FOTO: Erakogu

ON KOSTNUD kriitikat, et omavalitsused võtavad peredelt liiga suurt tasu lasteaedade ülalpidamiseks ega arvesta piisavalt nende majandusliku olukorraga. Seetõttu analüüsis rahandusministeerium, kui suured on omavalitsustes lasteaia kohatasud ning missuguseid soodustusi ja vabastusi praktiseeritakse.

Ühelapselised pered maksavad kohatasu keskmiselt 32 eurot kuus ehk kuus protsenti miinimumpalgast. Kui kahe lasteaialapsega perel on tasu mõlema lapse eest kokku keskmiselt 54 eurot (10 protsenti), siis kolme lasteaialapsega peres on see kõigest kaks eurot suurem ehk 56 eurot. Põhjus seisneb pakutavates soodustustes: kui kahe lasteaialapse puhul vähendab kohatasu pool, siis kolme lapse puhul kolmveerand omavalitsustest.

Kõrge kohatasu poolest paistavad silma rikkamad omavalitsused ja kõrge on tasu eelkõige mitmelapselistele peredele. Kolmelapselisi peresid silmas pidades leiab 15 kõrgeima kohatasuga omavalitsuse hulgast ainult ühe, mis ei kuulu Harju ega Tartu maakonda – see on Kohila vald. Ühe ja kahe lasteaialapsega peresid arvestades on neid omavalitsusi neli: Kohila ja Tori vald ning Viljandi ja Pärnu linn.

KOHATASUST olulisemgi on inimeste suutlikkus seda maksta. Võrreldes tasu omavalitsuse maksumaksjate keskmise sissetulekuga on võimalik hinnata, kus on koormus leibkondade eelarvele suhteliselt suurem või väiksem. Joonisel olevasse rohelisse koridori jäävad omavalitsused, kelle puhul võib kohatasu pidada suhteliselt sarnaseks samasugusel jõukusetasemel omavalitsuste omaga. Koridorist ülespoole jäävad suhteliselt suure tasuga omavalitsused ning allapoole need, kes paistavad silma tagasihoidliku tasu poolest. Kahe lasteaialapsega perede kohta joonistub sarnane pilt.

Joonise põhjal võib teha kaks olulist järeldust ühe ja kahe lasteaialapsega pere kohatasu kohta.

Esiteks: keskmise sissetuleku vahemikus, kuhu kuulub 70 protsenti omavalitsustest, varieerub kohatasu üle Eesti tugevasti. See tähendab, et omavalitsuste puhul, kes ei kuulu 20 protsendi kõige vähem jõukate või 10 protsendi jõukaimate hulka, ei ole võimalik tuvastada lihtsat seost keskmise sissetuleku ja kohatasu suuruse vahel. Näiteks peab Pärnus ühelapselises peres lasteaiakoha eest loovutama seitse protsenti (71 eurot) omavalitsuse keskmisest kuisest sissetulekust ning umbes sama suure elanike sissetulekuga Peipsiääre vallas kõigest ühe protsendi (10 eurot).

Teiseks: jõukamate elanikega omavalitsustes moodustab kohatasu keskmiselt veidi suurema osa sissetulekust. Ehk omavalitsustes, kus elanikud teenivad rohkem, maksavad nood suurema osa sissetulekust lasteaiakoha kulude katteks. See tähendab absoluutsummades veelgi suuremaid erinevusi võrreldes vaesemate elanikega omavalitsustega.

Kolme lasteaialapsega perede kohatasu puhul on kaks märkimisväärset erinevust: 11 omavalitsuses, mis kuuluvad elanike sissetulekute poolest väga erinevatesse rühmadesse, puudub kohatasu ning kohatasu varieerub kõikide sissetulekutasemete puhul.

TÄHTIS ON, kas ja kuidas on omavalitsused leidnud viise, vähendamaks lasteaiakulusid nendel, kelle eelarvele need suurimat mõju avaldavad, ehk majanduslikult vähe kindlustatud ja lasterikastel peredel. Tervikliku pildi saame soodustustusi ja toetusi ning kohatasu koos vaadates. Näiteks on mitu omavalitsust hoidnud tasu kõigile madalana ega ole tõenäoliselt seetõttu pidanud vajalikuks luua eraldi kohatasu soodustust vähekindlustatutele.

68 protsendis omavalitsustest arvestab süsteem perede majanduslikku olukorda. Seal on madal kohatasu tunduvalt vähendanud perede lasteaiakulusid või on loonud eraldi soodustuse/toetuse vähem kindlustatutele. Madala kohatasu kehtestamine on ka ratsionaalne piirkondades, kus elanike sissetulekud on üldiselt madalad ning ühekaupa soodustuste administreerimine võib osutuda omavalitsusele kulukamakski. Eraldi soodustus aga suurendab läbipaistvust ning tagab elanike võrdsema kohtlemise.

28 protsenti omavalitsustest arvestab teatud määral perede majanduslikku olukorda. Nendes valdades ja linnades puudub toetus vähekindlustatutele ning tasu osa omavalitsuse elanike sissetulekust on alla Eesti keskmise. Siiski on selline tasumäär pigem rahaliselt koormav meile huvipakkuvale rühmale – majanduslikult vähekindlustatud peredele. Nendele soodustuse puudumine ei tähenda ilmtingimata, et seal abivajavad pered abita jäävad, vaid see süsteem ei ole küllalt läbipaistev ja inimestele arusaadav. Samas on nendes omavalitsustes juba alates teisest lasteaialapsest (ehk ka järgnevate laste puhul) soodustus tasu maksmisel, millega vähendatakse nii lasterikaste kui madalama sissetulekuga perede lasteaiakulusid.

Neljas protsendis omavalitsustes (kolm omavalitsust) ei arvesta süsteem perede majanduslikku olukorda. Seal puudub vähekindlustatute soodustus, kohatasu osa sissetulekust ületab Eesti keskmist ning teise lasteaialapsega peredele tasu ei vähendata. Kuigi kahes omavalitsuses on kehtestatud soodustus alates kolmandast lasteaialapsest, on sellise soodustuse rakendamise tõenäosus väike.

Viimati mainitud kategooriasse paigutunud omavalitsused tõid välja põhjusi, miks nad ei ole pidanud vajalikuks laiendada soodustusi (selhulgas vähendada kohatasu): abi vajavatele peredele on toetust makstud üldise sotsiaaltoetuste korra alusel, kohatasu ei peetud kõrgeks (tasu erines lasteaiati mitu korda, analüüsis arvestatud kalleim tasu kehtis ühes lasteaias), kahelapseliste perede ja kohatasu soodustuse kehtestamiseks puudub vajadus ning pakutakse juba toiduraha soodustust.

ANALÜÜSI põhjal võib väita, et kolmveerand omavalitsusi toetab lasterikkaid peresid kohatasu soodustuste või vabastuste määramisega. Kaks kolmandikku omavalitsusi läheneb ühel või teisel moel võimalikult peresõbralikult, arvestades laste arvu peredes ning perede majanduslikku olukorda. Kohatasu suurus on omavalitsuste ainupädevuses ning see tähendabki mitmekesiseid lahendusi üle Eesti. Seaduse kohaselt võib tasu moodustada kuni 20 protsenti miinimumpalgast, ent omavalitsused on kehtestanud tunduvalt madalamad määrad, keskmiselt kuus protsenti, ehk lähenenud teemale peresõbralikult. Kindlasti on positiivne ka eri lähenemisviisidega katsetamine, et välja sõeluda kohalikule kogukonnale sobivaimad lahendused.

Artikkel on lühendatud rahandusministeeriumi ajaveebist blogi.fin.ee.

Joonis näitab ühelapselise pere kohatasu osakaalu, võrreldes omavalitsuse elanike keskmise sissetulekuga. Sissetulek on arvestatud tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonide alusel.

FOTO: Rahandusministeerium

Tagasi üles