Lauljatar Deborah Kayser ja kontrabassimängija Nick Tsiavos

FOTO: Korraldaja fotokogu

Omapärase muusikaelamuse osaliseks sai Viljandi vanamuusika festivali publik laupäeva õhtul Jaani kirikus, kus esinesid Austraalia lauljatar, sopran Deborah Kayser ja kontrabassimängija Nick Tsiavos. 

Kontsert koosnes ühest pikast teosest pealkirjaga «Sada kuud, kolmandik ida». Seda nende ühisloomingut nimetas lauljatar sügavalt isiklikuks ja rääkis, et see väljendab kaotusvalu, meeleheidet, vastamata küsimusi, pimedust, uut lootusekiirt ja palju muid tundeelamusi. Seepärast oli esinejaile tähtis, et publik ei plaksutaks musitseerimises tekkivate pauside ajal. Nad soovisid vaikusehetkel häälestuda teose järgmisele osale, et muusika saaks liikuda edasi sujuvalt, voolavalt.

See oli iidse Bütsantsi muusika, oma iseloomuliku rütmi ja peamiselt neljal põhitoonil baseeruva meloodiaga, mis vaheldusid nüüdisaegsete helimotiividega. Alustuseks sai kuulda pikka ja monotoonset Nick Tsiavose kontrabassisoolot. Mõne aja pärast sulandus sellesse vaikselt Deborah Kayseri hääl, mis algul kõlas pehmelt ja pigem madalalt, lastes alles hiljem kõrgustesse tõustes, justkui mäetippudel uidates, kuulda sopranile omast koloriiti.

Aeg-ajalt tõi lauljatar oma häälega kuuldavale sahinaid ja naksatusi, helisid, mis sarnanesid öisest džunglist kostvate häälitsustega, nagu oli teinud seda kunagine legendaarne Peruu lauljatar Yma Sumac, kes 1960. aastal ka Tallinnas oma kontsertidega publikut lummas.

Kontrabassimängija andis lauljatarile puhkepause, võludes poogna alt välja nii kõuemürinat kui saatuslikke trummilööke, plõksatusi ja muid, sealhulgas ka meloodilisi helisid.

Kogu etteaste oli kantud ehedast kurbusest. Seda väljendasid muusikute näoilmed, kehahoiak, lauljatari kramplikult kokkusurutud sõrmedega käed rinna kohal. Naeratus ilmus nende näole vaid kontserdi lõppedes, kui kõlas aplaus ja vahekäiku mööda sammus reipalt nende poole väike poiss, meeämber näpus, et kinkida see esinejatele tänutäheks.