Kas sebrale astuda on ohutu?

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Nädal tagasi jäi Viljandis Tallinna ja Nurme tänava ristmikul oleval vöötrajal jalakäija auto alla ja sai vigastada. Tänavu maikuus hukkus Viljandi kaubamaja esise vöötraja ületaja.

Eestis on viimasel ajal juhtunud vöötrajal jalakäijatega rohkelt liiklusõnnetusi. Kas põhjus on autojuhtide hooletuses või on jalakäijad muutunud liiga julgeks: arvates, et neil on vöötrajal eesõigus, minetavad nad ohutunde? «Sakala» töötajad jagavad kogemusi Viljandi vöötradadel juhtunu kohta. Ehk saab nendest teha mõne järelduse, kuidas uusi õnnetusi vältida.

Surnuaiast auto ette

Kolm nädalat tagasi sõitsin autoga Riia maanteel kesklinna poole. Kell oli veidi üle 17, väljas sadas seenevihma ning nähtavus oli üsna kehv. Kui lähenesin tuletõrjehoone juures asuvale ülekäigurajale, märkasin, et vastutulev auto võtab kiirust maha.

Vajutasin minagi kergelt pidurit ning vaatasin paremale ja vasakule. Kedagi ei olnud näha. Järsku astus surnuaeda ümbritseva heki tagant teele jalakäija. Õnneks oli mu jalg juba piduril ja igaks juhuks olin vähendanud kiirust 30 kilomeetrini tunnis. Nüüd tuli mul veel kõvemini pidurit vajutada ning auto jäi lohisedes seisma.

Jalakäijale tundus selline pidurdamine kindlasti ohtlik. Sebral seistes heitis ta mulle hirmunud pilgu, lootes, et auto peatub õigel ajal. Peatuski. Et olin pidurit vajutanud juba varem, ei sõitnud tagant tulija mulle otsa, vaid jäi samuti pidurite kriginal seisma.

Ma ei ole pime, aga jalakäijat ülekäiguraja otsas seismas ei näinud. Teda varjas hekk ning helkur rippus tal teisel küljel — küllap seetõttu vastutuleva sõiduki juht tee ületajat nägigi.  

Sedapuhku läks siiski kõik hästi, kuid see ülekäigukoht tundub mulle linna kõige ohtlikum. Valgustust ei ole, inimest varjab hekk ning kesklinnast tulevad autod sõidavad väikesest mäest üles, mistõttu nende lähituled halvendavad vastutulijate nähtavust veelgi — nii autojuhtidel kui jalakäijatel tuleb olla seal väga ettevaatlik.

Käega vehkivad lahked inimesed

Aeg-ajalt olen märganud järgmist vaatepilti. Vöötraja juurde astub eakas inimene, kuid märkab eemalt lähenevat sõidukit ja jääb seisma. Sõidukijuht on viisakas ning peatub, et jalakäijale teed anda. Selle asemel et hakata teed ületama, astub jalakäija hoopis sammukese tagasi või vehib käega: sõitku juht edasi. Kui sõiduk — teinekord suur buss või veok — pärast tüngapeatust uuesti kohalt võtab ja sõitu jätkab, kalpsab vanur kohe üle tee.

Hea jalakäija, kui auto on peatunud, et sulle teed anda, on viisakas tema pakkumine vastu võtta. Et autol kulub peatumiseks ning sõidu jätkamiseks rohkem aega kui jalakäijal liikuma hakkamiseks, võivad ülalkirjeldatud moel käitujad juhti lõpuks nii vihastada, et ta enam ei tahagi teed anda.

Bussijuht ja kepikõndija

Sõitsin ühel sügispäeval bussiga Tartust kodu poole. Buss oli juba Viljandisse jõudnud ning juht hakkas Uue tänava tõusu võtmiseks hoogu koguma. Ühtäkki võis märgata paremalt poolt tõusu alguses olevale ülekäigurajale lähenevat eakat mammit, kes tegi kepikõndi ja liikus vägagi krapsakalt.

Buss ja mammi hakkasid ühel ajal sebrani jõudma ning sohver kalkuleeris hetke, kas pidurdada ja alustada seejärel nullist vastumäge kiirendamist või lasta jalakäijal korraks sammu aeglustada ja tema eest läbi lipsata. Et peatuda, piisanuks mammil üksnes läheneva sõiduki poole vaatamisest, sestap otsustas juht teise variandi kasuks.

Hetk hiljem kiskus olukord kriitiliseks, sest kepikõndija ei vaadanud, kas tal on ohutu teele astuda, vaid sammus väledalt rauakolaka trajektoorile ette. Järgnesid tugev pidurdus ja esirehvide vilin. Bussil kiskus isegi pisut külge ette, aga õnneks suutis juht masina mammi selja tagant läbi juhtida. Vöötrajal olija ei teinud märulit märkamagi ja vuhkis edasi.

Kes tahab, võib veeretada süü roolikeeraja kaela, kuid autojuhina pean põhisüüdlaseks ikkagi jalakäijat, kes lähtus ilmselt ainult sellest, et temal on vöötrajal eesõigus, ega teinud vähimatki, et teeületus oleks ohutu.

Tuled linnas varem põlema!

Linnaliikluses on kõige vastikum aeg sügisel, kui hakkab hämarduma ja sajab peent vihma, aga tänavavalgustus veel ei põle. Helkuriteta jalakäijaid on siis võimatu märgata, pealegi kui juhti pimestavad vastutulevate autode tuled.

Kas tänavavalgustust ei saa reguleerida nii, et tuled hakkaksid pool tundigi varem põlema? Kas kokkuhoid on tõesti nii suur, et kaalub üles liiklusohutuse? Õnneks kannab järjest suurem arv jalakäijaid helkurit.

Möödasõit vöötrajal

Nii jalakäija kui roolikeerajana pean ohtlikuks ja ebameeldivaks ülekäigurada, mis on Jakobsoni tänaval muusikakooli ja Koidu tänava nurgal. Enamasti tuleb mul sõita Koidu tänavale ja teha selleks vasakpööre.

Meenub üks õõvastav juhtum. Olin vasakpoolse suunatule vilkuma klõpsanud ja hoo maha võtnud, kui märkasin jalakäijat, kes tahtis teed ületada. Jäin sebra ees seisma.

Tagant tulija ilmselt eeldas, et pidurdasin enne pööret, ning lendas minust suure hooga paremalt mööda — ühesuunaline tänav ju! Tee ületaja õnneks märkas teda ning peatus, et anda kiirustajale teed.

Jalakäijana on mul väga ebamugav astuda sellele ülekäigurajale õhtul, mil autod muusikakooli ees rivis seisavad. Siis tuleb peaaegu poolele teele jõudes hiilida, kas tuleb mõni neljarattaline või mitte.

Tuimalt üle tee marssida küll ei julge. Enne ei anna sulle seal keegi teed, kui mõni Koidu tänavale parempööret tehes hoo maha võtab ja märkab teed ületada soovivat kiibitsejat. Juhtidel on raske näha parkijate varjus isegi täiskasvanut, rääkimata lastest.

Ühe mündi kaks külge

Pärast seda kui sain autojuhiloa, hakkasin jalakäijana palju ettevaatlikumalt teed ületama. Varem olin näinud vaid oma õigusi ja eiranud ohte. Inimene, kes pole ise autoroolis olnud, ei taju, kui kaua pidama saamine aega võtab või mida tähendab linnaliikluses järsk pidurdamine, kui keegi ootamatult teele astub.

Seiklus kahe vöötraja vahel

Alatasa on tee ületajatega raskusi turu lähedal, kus inimesed Mulgi Marketi ja Kivi pagari (või bussipeatuse) vahel kurseerivad. Ehkki vales kohas tee ületamist ei saa õigustada kellegi puhul, on kõige suurem häda eakatega, kelle liikumine on vaevaline ja aeglane ning kes satuvad sinna ennekõike nädalavahetustel, kui liiklus on niigi tavalisest tihedam.

Olen näinud, kuidas korraga on keset teed mitu tudisevat vanurit ning samal ajal läheneb mõlemalt poolt rodu autosid. Nii nad seal siis mängivad huvitavat mängu «Kes suudab sibulavõrgust lähemalt mööda sõita, ilma et seda riivaks».

Ohtlik ülekäigurada on Riia maanteel tuletõrjedepoo ja kalmistu vahel. Surnuaiapoolne külg on valgustamata ja sealtpoolt lähenejad astuvad kõrge heki vahelt otse sõiduteele. Olen mitu korda pidanud endalt ehmatusega küsima, kas sõitsin kellelgi üle varvaste või mitte. Pealegi on seal tipptunnil alati väga tihe ja pimestav liiklus ning oma panuse annab segasesse pilti ka bussipeatus.

Helkurita õigust taga ajamas

Oli õhtune aeg, tuled juba põlesid. Sadas peenikest vihma, mis tegi nähtavuse kehvaks. Lähenesin autoga Paalalinna poolt Leola poe ees olevale vöötrajale. Märkasin, et turu poolt läheneb sebrale tume kogu, ja võtsin varakult hoo maha. Paraku ei märganud toda helkurita inimest vastutuleva auto juht ning sõitis rahulikult edasi.

Tume kogu astus tee teiselt servalt hetkekski peatumata vöötrajale. Ehkki auto ei ohustanud tee ületajat kuidagi, sai too miskipärast maruvihaseks, hakkas sajatama ja viskas mööduvat sõidukit vihmavarjuga. Ootasin sebra taga, kuni mees vihmavarju üles korjas ja üle tee jõudis. Ta oli helkurita ja võib-olla ka purjus. Siunamise asemele võinuks see inimene hoopis rõõmustada, et teed ületades ellu jäi.

Leola-esisel vöötrajal peab olema väga ettevaatlik, sest jalakäijaid liigub seal tihedalt. Pahatihti sööstavad nad poest vöötrajale, vaatamata, kas see on ohutu.