Festival tuleb Viljandisse

Filmi «Kui tähtis on osata kingapaelu siduda» sooja hingega rõõmsad tegelased Foto: PÖFF

Pimedate Ööde filmifestival jõuab täna Tallinnast ja Tartust kaheksasse Eesti linna. Viljandis näidatakse filme ja korraldatakse festivaliüritusi 1.—3. detsembrini pärimusmuusika aidas, Männimäe salongkinos ja Rubiini klubis.

Festivali kohalik korraldaja Liisa Kaha rääkis, et juba 11. korda Viljandisse jõudval festivalil on väike juubeliaasta, sest Tallinnas leiab see aset 15. korda.

Männimäe salongkinos linastub 2. detsembril lastefilm «Mustkunstnikud». Kavas on enne filmi teha väike selleteemaline üritus: kohale on trikitaja ning filmi vaatama tulnud lapsedki saavad kaasa lüüa ja oma osavust näidata.

Laupäevaste filmiseansside vahel pärimusmuusika aidas kohtub publikuga Mati Põldre, kes räägib Eesti dokumentaalfilmist 1960. aastatel.

Tänavu 75aastaseks saanud Mati Põldre on tuntud telefilmide autor, kes on osalenud rohkem kui 80 dokumentaalfilmi ning kolme arvestatava mängufilmi tegemises, nii et kohtumine temaga tõotab olla väga huvitav.

Milliseid filme Viljandis näidatakse?

PÖFFi meediajuht Helmut Jänes rääkis, et kuna tänavune filmipidu on pühendatud Islandile, valiti ka Viljandis näitamiseks kaks Islandi filmi.

Hafsteinn Gunnar Sigurossoni «Tee nagu teisedki» on juba paljudes riikides head vastuvõttu leidnud teravmeelne ja mänguline draamakomöödia, mille tegevustik on viidud ajas tagasi, läinud sajandi kaheksakümnendatesse, eemale küladest ja linnadest.

Islandi teedevalitsuse töötajad Alfed ja Finnbog maalivad maanteejooni ja löövad teepeenrasse kilomeetriposte. Terve suve on nad kodustest eemal, marsivad mööda silmapiirini looklevaid maanteid, ööbivad pisikeses telgis ning näevad tsivilisatsiooni vaid harvadel nädalavahetustel. Kumbki mees ei ole erilises vaimustuses oma tööst ja töökaaslasest. Ilmselt seetõttu moodustavad nad sedavõrd sümpaatse, veenva ja vaimuka tandemi.

Islandi loodus — meri, jõed, mäed ja viljatud lagendikud — on filmis tehniliselt küll vaid taust, aga ka kolmas peaosaline, mille operaator Arni Filippusson on ääretu täpsuse ja meisterlikkusega kaadrisse püüdnud. See on film, mida tuleks kindlasti vaadata kinos suurelt ekraanilt.

Árni Sveinssoni «Tagahoov» valiti Helmut Jänese sõnul Viljandi programmi sellepärast, et see räägib muusikutest. On ju Viljandi tuntud oma muusika ja muusikaürituste poolest ning sümboolne on seegi, et filme näidatakse muusikaaidas.

«Tagahoov» pakub võimaluse saada insaideri pilgu läbi aimu sellest, mis ime ja maagia kaudu on võimalik, et tillukesest saareriigist Islandist paiskub maailma sellises uskumatus koguses imelist muusikat.

«Islandi muusika skeene on nagu perekond,» arutlevad muusikud filmis ise. Bändidest, mille liikmed on omavahel head sõbrad, satub kaadri ette väärikas seltskond: Múm, FM Belfast, Hjaltalin, Retro Stefson ja teised kuumad nimed, kes annavad kõik ühel ilusal suvel armsa intiimse kontserdi oma sõbra Àrni Rùnari aias.

Àrni toob õue kogu oma väikses stuudios leiduva tehnika, kaunistab koos sõpradega hoovi, kutsub naabrid pannkooke tegema ja kuuldus kontsertidest levib ilma reklaamita üle linna.

Südamlik film annab üpris hea ettekujutuse loovast, vabast ja mõnusalt hipilikust õhustikust.

Rootsi režissööri Lena Koppeli «Kui tähtis on osata kingapaelu siduda» on kolmas valik mitmel põhjusel.

Huvitav on see, et filmi autori soontes voolab eesti verd. Teiseks taheti Viljandisse tuua komöödiat, kuid mitte labast naerutajat, vaid sellist filmi, kus on ka mõtteiva sees.

Linateos räägib sellest, kuidas boheemlasest Alexi õdus elu kokku kukub, kui ühel päeval löövad ta nina all ukse kinni nii teatritrupp, kes ta näitlejaambitsioone toitis, kui ka tüdruksõber, kellega ta pere­idülli nautis. Tal ei jää üle muud kui naasta kodulinna ja võtta vastu ainuke töökoht, mida talle seal pakutakse — vaimsete erivajadustega inimeste hooldaja amet Paradiisi nime kandvas hooldekodus.

Loomingulisel ja isepäisel Alexil on uude keskkonda sisseelamisega raskusi. Probleem on  hooldekodu personali ja ka ühiskonna suhtumises hoolealustesse.

Alex avastab end süsteemis, mis näeb erivajadusi piiratuse ja puudena, mille tõttu tuleb piirata ka hoolealuste tegevust. Nii koosnebki filmi tegelaste elu tööteraapiast ehk küttepuude lõhkumisest ja pakendamisest, sotsiaalsete oskuste omandamisest ehk kingapaelte sidumise õppimisest ja jalutuskäikudest. Olulised märgusõnad on rutiin ja progress.

Neljas pärimusmuusika aidas linastuv film, USA režissööri Jeffrey Fine’i indie-film «Kirsike» on vürtsitatud noortepärase huumori ja teismelistele omase maailmavaluga. Kõigile neile, kes pidasid naljakaks «Kuuma pirukat» ja arvavad, et «Juno» oli viimaste aastate parim noortele mõeldud täiskasvanute film, peaks «Kirsike» meeldima.

Festivali klubi on Rubiin.