/nginx/o/2009/01/04/112721t1h442a.jpg)
Riigikogu liige Trivimi Velliste hindab Eesti juubeliks valminud teledraamat «Tuulepealne maa» väga kõrgelt, sest see annab ajaloost aimu sadadele tuhandetele, kel pole aega raamatuid lugeda, ja paneb omavahel arutama ka neid, kes on raamatuid lugenud.
3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikisid Vabadussõjas Eesti-Vene rindel relvad. Eesti oli kolmteist kuud pidanud väga rasket võitlust ülisuure vastasega. Sel ajal polnud Eesti riigi tekkimine ja püsimajäämine veel enesestmõistetav. Kahtlejaid oli nii eestlaste endi kui Euroopa poliitikute hulgas. Aga Eesti oli väga täpselt ära kasutanud sajandite jooksul aegamisi küpsenud eeldused luua oma riik. Eesti oli otsustavuse ja vaprusega endale riigirahva seisuse ise kätte võidelnud.
Pärast Vabadussõda oli lein värske. Igas kihelkonnas oli oma paarkümmend langenut, kellel olid omaksed, sõbrad ja tuttavad. Kell 10.30 elu korraks tardus: kirikukellad helisesid, jalakäijad seisatasid ja paljastasid pea, seisma jäid vähesed autod, kuid ka rongid. Korraldati mälestusaktusi, kaitseväes ja Kaitseliidus mälestusrivistusi. Tegemist oli väga silmatorkava päevaga.
Ma ei mäleta seda täpselt, aga küllap see seondus Vabadussõja ajaloo uurimise ja vanemate inimeste juttudega.
Okupatsiooniajal oli palju suletud ringe, kus räägiti usalduslikult ajaloost. Näiteks 1974. aasta lõpul asutatud klubi Tõru, millest hiljem sai üks muinsuskaitse seltsi tekkekoldeid. Sõjaeelsed akadeemilised seltsid käisid poolsalaja koos ja rääkisid ajaloost nii, nagu seda mäletati.
Nõukogude impeeriumi lagunedes hakati Vabadussõjast peagi üsna vabalt rääkima ja 1988. aastal taastati esimesed ausambad selles sõjas langenutele.
1990. aasta 3. jaanuaril kutsus Eesti muinsuskaitse selts sõjaeelsel kombel kell 10.30 kogu rahvast leinaseisakule. See õnnestus väga hästi: Tallinnas seisid sel minutil isegi trammid, sest Eesti Raadio andis eetrisse meeldetuletava signaali.
Kui iseseisvus oli taastunud ja tuli Eesti kroon koos turumajandusega, näis rahval olevat muid muresid — ennekõike, et leib oleks laual. Töötasin aastail 1994—1998 New Yorgis ega tea väga täpselt toonaseid meeleolusid. Kindral Johan Laidoneri Seltsiga oleme asja hiljem uuesti üles võtnud, ka teised seltsid on toetanud. Ja olgugi et mõned ajakirjanikud on selle tava elustamise üle ironiseerinud, arvan, et see jääb ellu.
Seda ausammast on tehtud üle kaheksa aastakümne. See näib eesti rahvale väga raske olevat. Võib-olla püüdleme alateadlikult täiuslikkuse poole, mis rahuldaks igaüht. Aga ülima täiuslikkuseni jõudmine kulutaks ehk veel sada aastat. Tuleks leppida sellega, mida suudame. Usun siiski, et eeloleval võidupühal, mil möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, see ausammas Tallinnas ka pühitsetakse.
Suurtest kihelkondlikest mälestusmärkidest tuleks nimetada Vändra, Saarde ja Karksi oma, millega ongi kihelkonnad oma auvõla kustutanud. Taastamata on Viljandi ja Valga ausammas.
Püüan lähtuda põhimõttest «Kus viga näed laita, seal tule ja aita». Oleme kindral Laidoneri seltsis sellele peamise tähelepanu pööranud. Seltsi noored on üle riigi korraldanud filmiretke «Seda peame me mäletama» ja palju muudki. Ka Eesti lipu selts tegutseb samas sihis, muidugi mõista ka muinsuskaitse selts. Riigi kohustused on teadagi kõige suuremad. Ka siin on paranemist märgata, aga aeglaselt.
Minu arvates mitte kumbagi. Vabadussõjast on üsna lihtne rääkida ja seda tuleb teha — koolis, teatris, kinos ja mujal! Me peame oma riikluse alustalasid tundma.