Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja ei ole indu kaotanud ning usub, et ka kõige kõrgelennulisemad plaanid viiakse ellu.
Kultuuriakadeemial on koht ka kavandatavas tippülikoolis
Anzori Barkalaja, mida võtaksite lõppenud aastast uude kaasa ja mida mitte?
Ei oskagi öelda, sest eelmise aasta olulisemate juhtumiste mõju avaldub ju alles tuleva või ületuleva aasta jooksul. Näiteks pangainimene ütleb, et sellist krahhi rahanduses kindlasti enam näha ei taha, aga Eesti majandusele võib see hoopis tervendavalt mõjuda.
Heameelt teeb, et paljud meie üliõpilased ja vilistlased on nii erialaselt kui inimesena väga lahedad tegelased. Rõõmustavad tantsijate ja näitlejate ettevõtmised, aga ka muusikute Paabel või Ro:Toro.
Õppejõududest paistis aasta jooksul eriti silma Ain Agan. Tema koos Aleksei Saksaga välja antud DVD-de sari «Eesti improvisatsioonid» on suurepärane kultuuridokument ning samal ajal väga hea õppematerjal.
Mulle endale oli huvitav ligi kuu aega kestnud reis Ameerikas. Sain USA koolitusstipendiumi, et tutvuda sealse kultuuripärandi kaitse ja arendusega. Suhtlesin inimestega Kambodžast, Liibüast, Omaanist, Kosovost ja teistest põnevatest maadest.
Liibüast oli väga tore mees arheoloog Muhammad Ali Muhammad, kes vastutab turismi arenduse eest riigis. Ta lubas mulle saata oma tuttavate rahvamuusikute plaadi. Kavatsen selle Ando Kivibergile anda: ehk meeldib talle ja ta kutsub nad folgile.
Mis oli Ameerikas teie kõige suurem avastus?
Olin seni elanud eelarvamusega, et paljud meie hädad on pärit Ameerikast, sest suurem jagu meie juhtninade ideid on sealt copy-paste’i meetodil üle võetud. Tegelikult on sealne ühiskond suhteliselt hästi tasakaalus.
Sain juba esimesel loengul selgeks, et nemad seal ei tea õhukese riigi ideoloogiast midagi. Ameeriklased nimetavad riigivõimu ja kolmanda sektori sümbioosi lühikeseks riigiks. Seal hoolitseb kolmas sektor selle eest, et riik oleks eluks kõlblik, et ühiskond talutavalt ja inimlikult toimiks. Võimud toetavad seda tegevust ja vabatahtlike tööd igati, tehes ka kõikvõimalikke maksusoodustusi.
Nii ma ei oskagi enam arvata, kust me oma viledaks ja auklikuks kulutatud õhukese riigi idee saime.
Natuke üllatav oli, et USA-s on nii palju Iraagi sõja vastaseid ja need ei ole just viimase aja meeleolud. Nalja tegi see, et kui inimene ütles tutvumisel enda pärit olevat Texasest, lisas ta tingimata, et ta ei toeta Bushi. Obama pooldamise entusiasm meenutas natuke 1960. aastate ühiskonna parandamise liikumist.
Väga kasulik oli tutvuda loomemajanduse arenguvõimalustega Virginia osariigis ja New Orleansi piirkonnas. Eks mul ole nüüd tükiks ajaks mõtlemist ja arupidamist.
Kas kultuuriakadeemiale oli läinud aasta raske?
Rasked aastad olid 2001—2003, siis sai rabatud ja võideldud, nii et ninast veri väljas. Praegu on seis suhteliselt stabiilne — kõrghariduse ragnarök alles ootab oma aega.
Selge on, et ühel või teisel moel jamasid tuleb ette igas organisatsioonis, aga õnneks on need enamasti lahendatavad.
Tartu ülikooli rektor Alar Karis on välja käinud eliitülikooli idee. Kas kolledžitel, kelle hulka ka kultuuriakadeemia kuulub, on selles kavas ruumi?
Kultuuriakadeemia on oma pesas kindlalt paigas. Meie koolitame ju kultuurieliiti.
Kas see väide pole liiga pretensioonikas?
See on juba nõukogude ajast nii. Asutamisplaani järgi oli kultuurikool mõeldud rahva ajupesu vahendiks, aga tegelikkuses sai sellest varjatud vaimse vastupanu koht. Selles veendumiseks piisab, kui vaadata, kes kultuurikooli vilistlastest kus veel seniajani tegutseb.
Kõrgkooli eesmärgid ei saa olla tollase keskeriharidust andnud kooli omast madalamad. Õppejõududena töötavad meil paljud eesti kultuuri tipud, aga ka potentsiaalsed tulevikutegijad. Tudengite ja lõpetajate tase üha tõuseb.
Enamik meie kunstierialade lõputöödest annab julgelt sõsarkõrgkoolide magistritöö mõõdu välja, mõni on ka parem. Oleme vaikselt rihtinud selles suunas, et meie seminaritööd oleksid mahult ja nõuetelt bakalaureusetööde tasemel. Ma ei ütle, et kõik meie tudengid etteseatud lati veatult ületavad, aga rektori püstitatud väljakutseks oleme valmis küll.
Selleks kõigeks on vaja palju häid õppejõude.
Meil ongi head õppejõud. Ma ise ka imestan vahel, et nad Viljandisse on tulnud.
Mis teeb muret?
Kahjuks on sisseastujate tase kehv, täpsemalt ebaühtlane. On masendav, kui kõrgkoolis tuleb hakata lappima gümnaasiumihariduse auke. Valikuvõimalus väheneb aga veelgi, sest laste arv ju kahaneb. Kellele sa siis keskkonda lood ja vingeid õppejõude kutsud?
Mul on kahtlus, et noorte vaimulaiskus on seotud lugemuse vähenemisega — aju jääb lihtsalt treenimata.
Muret teeb ka mõttetu bürokraatia. Mõnikord on meil Tartu keskstruktuurist erinev arusaam administratiivregulatsioonide mahu ja mõttekuse osas.
Sellest on palju räägitud, et kultuuriakadeemia on viljandlasele üsna suletud asutus. Ega te linnas tõepoolest eriti tooni anna.
See, et akadeemia on suletud, on eelarvamustest toidetud müstifikatsioon. Eks inimesed näe just seda, mida nad tahavad näha või on harjutanud ennast nägema.
Korraldame aastaid linnaelanikele ja teistele huvilistele džässiteisipäevi ja kultuurikolmapäevi, peame avalikke loenguid, paneme üles näitusi. Ma isegi ei räägi pärimusmuusika keskusest, «Muusikatriaadist», meie muusikaosakonna ja Viljandi muusikakooli koostööst või Viljandi noorte sümfooniaorkestrist.
Akadeemia eelarve on 10 protsenti linnaeelarvest, meilt tuleb linna tulubaasi tähtis osa. Oleme nii finants- kui ühiskondlikul tasandil nõnda seotud, kui olla saab. Mida me veel peaksime tegema? Pea peal seisma või?
Jah, me ei korralda supikööki, karaoket ega täiskasvanud linnainimeste harrastusringe. Aga selleks on vist veidi teised asutused ja kõikide inimeste tahtmisi rahuldada me nii ehk naa ei saa.