Noor arst tõi uudsed operatsioonid

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirurg Heigo Reima jälgib endoskoopi patsiendi seedetraktis liigutades ekraani, et jõuda selgusele, kust verejooks alguse on saanud. Siis süstib ta aineid, mis veritsemise lõpetavad.
Kirurg Heigo Reima jälgib endoskoopi patsiendi seedetraktis liigutades ekraani, et jõuda selgusele, kust verejooks alguse on saanud. Siis süstib ta aineid, mis veritsemise lõpetavad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ehkki maakonnahaigla staatus seab oma piirid, sõltub seal töötavatest inimestest, kas nad elavadki mugavalt nendes raamides või otsivad uusi võimalusi ja meetodeid muuta endal elu huvitavamaks ning patsientidel abisaamine lihtsamaks ja tõhusamaks.

Viljandi haigla kirurgide hulgas leidub neid, kelle silmad löövad lausa särama, kui operatsioonisaalis õnnestub teha midagi niisugust, mida varem tehtud ei ole.

Nüüd on ampluaa taas laienenud tänu noorele tohtrile, kes asus tööle sel sügisel. Heigo Reima lõpetas läinud suvel ülikoolis üldkirurgia residentuuri ja temast sai siinse haigla kirurg.

Tartust Viljandisse tööl käia pole kauge

«Ma elan Tartus, aga kliinikumis mulle vaba töökohta ei olnud. Kaalusin siis muid võimalusi. Tallinna oleksin saanud, aga mu pere on Tartus, naine on veel residentuuris ja pole kindel, kus tema tööle hakkab. Viljandisse on Tartust lihtsam käia. Eks näis, mis tulevikus saab,» räägib Heigo Reima oma praegusest valikust.

Istume arstide toas. Kui fotograafiga täpselt kokkulepitud ajaks kohale jõudsime, nägime arsti liftiukse juures. Ta pidi minema kiiresti aitama ühte maoverejooksuga patsienti.

Seedetrakti verejooksu endoskoopiline sulgemine on üks meetod, mille Heigo Reima Viljandi haiglas kasutusele on võtnud. Maailmas on seda edukalt praktiseeritud juba mõnikümmend aastat, kuid Viljandi haiglas seda võimalust varem polnud ja verejooksu korral tuli patsiendid saata kiirabiga Tartusse.

«Õppisin seda Tartus tegema, aga praegu ei ole ma ainuke,» kõneleb tohter. «Nüüd teeb neid protseduure ka Tiidrek Koemets.»

Endoskoop on sentimeetrijämedune sond, mis juhitakse suu kaudu makku. Selle otsas on valgusallikas ja videokaamera. Instrumendid sisestatakse endoskoobi valendikus oleva kanali kaudu.

Arst liigutab kaamerat haige seedetraktis. Verejooksu sagedasim põhjus on mao või kaksteistsõrmiksoole haavand. See leitud, süstib ta sinna adrenaliini- ja seejärel alkoholilahust ning enamikul juhtudel verejooks lõpeb.

«Kui haiged meile jõuavad, on see küll tihti juba iseenesest lakanud, kuid vältimaks kordumist, tuleb protseduur siiski enamasti ära teha,» räägib arst.

Paari Viljandis töötatud kuu jooksul on Heigo Reima teinud edukalt kümmekond niisugust operatsiooni.

Pika tabletivõtmise asemel väike lõikus

Uudne on Viljandi haiglas ka refluksi operatiivne ravi. Selle haiguse korral voolab happeline maosisaldis tagasi söögitorru, mille alumine sulgurlihas on lõtvunud. Söögitoru limaskestal tekivad põletikulised muutused ning patsient tunneb enamasti ülakõhus ja rinnaku taga kõrvetavat valu ja suus haput maitset. Inimese elu võib olla kõvasti häiritud.

«Arstid on seni ravinud seda häda ennekõike mao happesust alandavate tablettidega. Tegelikult on reflukshaigusel mehaaniline põhjus: kohas, kus söögitoru siirdub rindkerest kõhuõõnde, tekib song, osa magu sopistub rindkereõõnde ja söögitoru alumise sulgurlihase tegevus häirub,» kõneleb Heigo Reima.

«Tabletid ei paku lahendust, vaid üksnes ajutist leevendust,» jätkab ta, «ning raskematel juhtudel tuleb neid võtta aastaid või kogu elu. Ometi saab probleemi momentselt lahendada kerge operatsiooniga. 90 protsenti patsiente vabaneb haigusest või saab suurt kergendust.»

Operatsiooniga likvideeritakse söögitoru lahi song ning taastatakse söögitoru ja mao vahel refluksivastane barjäär. Lõikus on endoskoopiline ja haige saab juba mõne päeva pärast koju.

«Paranemine on kiire. Mõni piirang muidugi on: näiteks tuleb paaril operatsioonijärgsel nädalal süüa vedelamat toitu ja vältida edaspidi gaseeritud jooke,» selgitab kirurg.

Otsuse langetas neljandal kursusel

Kogu elu Tartus elanud ja Treffneri gümnaasiumi lõpetanud Heigo Reima ütleb, et mõte arstiks saada tuli tal üsna hilja, alles gümnaasiumi lõpul.

«Alternatiiv oli füüsika, olin suur füüsikahuviline. Aga praegu olen oma valikuga väga rahul,» lausub ta.

Arstiteaduskonnas huvitasid tulevast tohtrit esialgu rohkem baasteadused, näiteks geneetika. Pööre tuli neljandal kursusel, kui oli kirurgiatsükkel ja tuli minna praktikale.

Meeles on esimene kord, kui ta lasti lõikuslaua äärde kirurgi assisteerima. «Uhke tunne oli: sai kõike lähedalt näha ja asja juures olla.»

Residentuuris oli Heigo Reima juhendaja Andres Tein ja ta ütleb, et tal vedas õppejõuga.

Esimese residentuuriaasta lõpul said noored kirurgid ise lihtsamaid pimesoole- ja songaoperatsioone teha, residentuuri lõpuaastatel usaldati nende lahendada juba enamik kirurgilisi probleeme.

«Selles mõttes oli lihtne, et alati sai juhendaja appi kutsuda. Ka valvearstina oli julgustav teada, et kogenud kirurg on majas. Siin olen üksi.»

Ootamatusteks tuleb valmis olla

Viljandis on muudki asjad teistmoodi kui kliinikumis. «Suuremates haiglates on kitsam spetsialiseerumine: igal kirurgil on oma valdkond. Maakonnas on ampluaa laiem ja eks minagi pea oma ampluaad laiendama,» räägib Heigo Reima.

Valvearstina öösel operatsioonisaalis seistes saab ta nüüd loota ainult iseendale. Heigo Reimale meenub esimesest Viljandi valvest pitsunud kubemesongaga patsient.

«Songakotti oli pitsunud ja nekrootiliseks muutunud suur osa peensoolest, nii et pidin seda meetri jagu eemaldama ja tegema uue ühenduse. Kõik läks hästi ja patsient paranes kiiresti,» jutustab ta.

Suvel tuli Viljandis laparoskoopiliselt sulgeda ka kaksteistsõrmiksoole haavandi mulgustus. Neid operatsioone tehti varem avatud meetodil, mis tähendas aeglasemat paranemist, suurt armi ja hilisemat songaohtu.

Heigo Reima ütleb, et Tartust Viljandisse tööle käia pole üleliia raske, kuigi kahe linna vahet sõita tuleb peaaegu iga päev.

Tartus ootavad teda sisehaiguste residentuuris õppiv abikaasa Katrin ning aasta ja üheksa kuu vanune poeg Hugo. Hugo käib päeval hoidjatädi juures, aga kui mõlemad vanemad on haiglas valves, muutub logistika keeruliseks ja appi tuleb kutsuda vanaemad.

Katrin peab oma mehe kõige positiivsemaks omaduseks tasakaalukust. «Heigo on rahulik ja suudab hoida kriitilises olukorras pea selge. Ta ei lähe närvi ning kirurgi puhul on see hea omadus.»

Ka Heigo Reima Treffneri päevade klassikaaslane ja sõber ning praegune bridžipartner Argo Lukner kiidab tema rahulikku meelt.

«Heigo on tasakaalukas, mina olen keevalisem. Sellepärast me bridžimängus sobimegi. Kui miski talle mängu ajal ei meeldi, näitab ta emotsioone välja küll: raputab pead või kortsutab kulmu,» pajatab füüsikuharidusega sõber humoorikalt.

Kooliajal ei viitsinud Heigo tema mäletamist mööda eriti kodutöid teha. «Mõtlesin veel: tark poiss, miks ta ennast kätte ei võta? Aga kui tulid eksamid, oli ta üllataval kombel üks paremaid. Järelikult oli stiimul.»

Arstiõpe polnud enam gümnaasiumipoisi lahe elu ja ülikoolis tegi Heigo Reima rohkemgi tööd, kui nõuti.

Viljandi kirurgiakliiniku ülemarst, kõige uue innukas maaletooja Andres Tiit ütleb, et Heigo Reima jättis talle juba esimesel kohtumisel sümpaatse ja asjaliku mulje ning pettuda pole tulnud. «Ta on tubli noor kirurg, kes on väga huvitatud uute meetodite kasutuselevõtust ja operatsioonidest, mida siin varem pole tehtud,» tunnustab ta.

Kirurgitöö nõuab kogemusi ja sõna otseses mõttes harjutamist. Kuuendat aastat operatsioone tegev kirurg pole küll enam õpipoiss, aga tipuni ja ülikeeruliste lõikusteni on veel pikk maa minna. Igatahes on Viljandimaa patsientide võit, et nad saavad oma haiglas lahti mõnest tervisehädast, mille pärast varem tuli sõita Tartusse või Tallinna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles