Mida ette võtta venekeelse haridusega?

Jaak Allik

FOTO: Marko Saarm/Sakala

KARTES, ET KEEGI sunnib tema lapsi katsejänestena venelastega koos õppima (vaata 4. septembri Sakalast lugu «Meie pole nõus andma oma lapsi lõimumiseksperimendi katsejänesteks»), polnud Helir-Valdor Seeder «Koosõppiva kooli» ideega vist eriti kursis. Tema rahustamiseks võin kinnitada, et lapsi vägisi ühest Eesti linnast teise vedada pole küll kellelgi mõttes olnud.

Venekeelse hariduse tuleviku üle puhkenud valimiseelses debatis on selgelt välja koorunud kolm seisukohta. Keskerakond arvab, et praegustes venekeelsetes lasteaedades ja põhikoolides tuleb veelgi parandada eesti keele õpet ning kui põhikooli lõpul jõutakse sellega hea tasemeni, võiks gümnaasiumides 60-protsendilise sundusliku eestikeelse aineõppe ka kaotada. Selline võimalus on muide kirjas valitsuse koalitsioonileppes, millelt leiame Isamaa toonase esimehe Margus Tsahkna allkirjagi. Seda seisukohta pooldab ka enamik meie venekeelsest kogukonnast, kelle vastus pealkirjas esitatud küsimusele on täiesti ühene: «Jätke meid rahule!»

ISAMAA ja Reformierakond lõpetaksid venekeelse hariduse andmise riigi- ja munitsipaalkoolides. Isamaa ettekujutuses hakkaksid vene emakeelega lapsed oma praegustes lasteaedades ja koolides lihtsalt õppima eesti keeles. Reformierakonna plaan on udusem, tema ilmselt lõpetaks kohe vastuvõtu venekeelsetesse lasteaedadesse ja koolide esimestesse klassidesse. Praktikas taanduks see aga kas Seedri õudusunenäoks, et vene lapsed hakkavad õppima eesti koolides, või ikkagi selleks, et vene koolides hakatakse õpetama eesti keeles.

Mõlemad erakonnad lähtuvad postulaadist, et migrantide lastel pole kusagil maailmas õigust emakeelsele haridusele. Seega tahetakse võrdselt käsitleda uusmigrante, kes vabatahtlikult teise riiki kolimisega on teadlikult loobunud võimalusest saada emakeelset haridust, ning rahvusvähemusi, kel Eestis (juba mitmendat põlve) sündinuna teist kodumaad pole ja kel see õigus on pikki aastakümneid olnud.

Mingi õiguse äravõtmine tekitab teadagi protesti, lisandub veel iga lapsevanema valusaim mure lastele antava hariduse pärast.

Eesti 200 on püstitanud niinimetatud koosõppiva kooli (ja lasteaia) idee, mis näeb ette, et samas majas õpivad koos nii vene kui eesti emakeelega lapsed, kusjuures osa aineid (näiteks võõrkeel ja kehaline kasvatus) õpitakse ühistes rühmades ja osa eraldi. Seega töötaksid samas majas nii eesti kui vene pedagoogid. Kogu väärtuskasvatus ja huvitegevus toimuks õpilastel koos, mõlemaid keeli kasutades ja seejuures oma rahvuslikku identiteeti kindlasti säilitades. Reform puudutaks muidugi ainult neid asustatud punkte, kus praegu venekeelsed koolid tegutsevad.

Võib eeldada, et sellisele haridusmudelile üleminek oleks vene kogukonnale mõistetav.

UNUSTADES HETKEKS eri seisukohtade valimiseelse konteksti, tuleb tunnistada, et nii Keskerakonna kui ka Isamaa ja Reformierakonna pakutud teed on pedagoogiliselt ebareaalsed. Keskerakonna oma seepärast, et kuna venekeelseid aineõpetajaid Eestis ette ei valmistata, vananeb meie venekeelne pedagoogide kaader üsna kiiresti ja sellega kaasneb paratamatult puhtvenekeelse hariduse taseme langus. Seda mõistavad juba ka lapsevanemad. Selle märgiks on nende kasvav soov panna oma lapsed õppima eestikeelsetesse või, veel parem, keelekümblusmeetodit kasutavatesse haridusasutustesse.

Isamaa ja Reformierakonna plaani vaadates on välja arvutatud, et see jätaks tööta 2000 vene pedagoogi ja juurde oleks vaja 2000 eestlast, kes oleksid valmis astuma klassi või lasteaiarühma ette, mille lapsed ei saaks neist sõnagi aru. Seda olukorras, kus õpetajakoolitusega on meil lood väga kehvad (noored lihtsalt ei pürgi sinna), kus isegi vene koolide eesti keele õpetajatest alla poole on eestlased ning teatud aineõpetajatest on terav puudus ka eesti koolides. Võib olla kindel, et parteiideoloogide plaan kukub läbi lihtsalt sellepärast, et ei leidu pedagooge, kes sooviksid ennast panna psühholoogiliselt nii ebamugavasse olukorda. Isamaa patriootlikuks missooniks võiks hirmu külvamise asemel olla ehk hoopis niisuguste noorte leidmine?

VIIMASES inimarengu aruandes on toodud esile, et keeleõppe paranemisest hoolimata pole elukondlik eraldatus rahvuskogukondade vahel Eestis aastatega vähenenud, kasutatakse koguni «getostumise» mõistet. Keskerakonna, Isamaa ja Reformierakonna seisukohtade ühisosaks on veendumus, et seda asja annab parandada ikkagi keeleõppe kaudu, tipuks siis idee sundida venelasi oma koolides ainult eesti keeles õppima.

Eesti 200 plaan erineb säärasest lähenemisest kardinaalselt just selle poolest, et soovitakse kaotada küll eraldiolev venekeelne kool (ja lasteaed), aga mitte keelustada venekeelset haridust. Vene noorte õigust emakeelsele haridusele rõhutas hiljuti ka sotsiaaldemokraatidega ühinenud Marina Kaljurand. Ja asi pole mitte ainult selles, et tulemusrikas keeleõpe vajab suhtluskeskkonda. Asi on selles, et rahvuslikust eraldumisest ülesaamiseks ning Eesti ühiskonna sisemise homogeensuse (ja julgeoleku) suurendamiseks on just noorte koos kasvamine ja koos õppimine ainus vahend. Isamaa pakutav vastupidine tee – õppigu nad seal oma majades omavahel sunduslikult eesti keeles – viib vaid vaenulikkuse ja võõrandumise kasvule. Integratsioonimonitooring on täheldanud sotsiaalset noorterühma, kelle keeleoskus on hea, kuid lojaalsus Eesti riigi suhtes nõrk. Keelelist vägivalda suurendades kasvaks selline seltskond kindlasti jõudsalt.

MUIDUGI ON «Koosõppiva kooli» projekt aega ja vaeva nõudev. See saab toimida ainult vabatahtlikkuse alusel ja entusiastide abiga. Õnneks on üha rohkem neid eestlasest lapsevanemaid, kes erinevalt härra Seedrist ei näe koosõppes mitte oma laste rikkumist, vaid rikastumist. Tapal, Aseris, Kiviõlis, Loksal ja Mustvees niisugused koolid juba tegutsevad või on loomisel. Ilma suurema kärata suundutakse paratamatult sellele teele ka Tartus ja Pärnus. Tallinnas on tööd alustanud kahekeelelised lasteaiad ja erakool.

Aga neile, kes leiavad, et Eesti riik peaks lihtsalt lõpetama maksumaksja raha eest venekeelse kooli ülalpidamise ning venekeelse hariduse soovijad mingu erakooli, kui tahavad, pean ma meelde tuletama, et meie haridusseaduste alusel maksab riik ka erakooli pedagoogide palgad ja koguni laste toiduraha. Nii et vahet pole.

Sel teemal arutledes tuleks silmas pidada eesmärki, mis saab olla vaid kõigile Eestimaal kasvavaile lastele võrdsete eluvõimaluste loomine ning omavahelisele koostööle rajatud ühiskonna sisemine tugevdamine.

Tagasi üles