Meie pole nõus andma oma lapsi lõimumiseksperimendi katsejänesteks

Helir-Valdor Seeder Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

VIIMASTEL KUUDEL on Eesti ühiskonnas peetud elavat debatti eesti- ja venekeelse hariduse teemadel. Isamaa on selles küsimuses võtnud väga selge seisukoha. Erakonna eestseisus otsustas, et Eestis tuleks kokku leppida konkreetsed tähtajad, millise aja jooksul suudame tagada eestikeelse õppe kõigis riigi ja omavalitsuste rahastatavates haridusasutustes.

Eelmisel nädalal ilmus Postimehes kokkuvõtlik artikkel, milles oli küsitud poliitikute ja haridusvaldkonna asjatundjate käest, kas ja kuidas saaksime üle minna täielikule eestikeelsele õppele. Kuigi loost jääb mulje, et enamik kõnelejatest toetab üleminekut kakskeelselt koolihariduselt ainult eestikeelsele õppele, siis väga erinevalt nähakse selle tegelikku elluviimist.

ISAMAA ERAKOND ei saa kuidagi toetada poliitilise liikumise Eesti 200 ettepanekut panna eesti- ja venekeelsed lapsed ühte kooli, sest see vastupidi soovitavale hoopis suurendab vene keele mõju ja levikut Eesti haridussüsteemis. Nii erakonna juhi kui nelja lapse isana ütlen veelgi konkreetsemalt: me ei ole nõus andma oma lapsi lõimumiseksperimentide katsejänesteks.

Paljud Ida-Virumaal elavad eestikeelsed pered saadavad praegu oma lapsed mujale Eestisse õppima, sest piirkonna kool on vormiliselt kakskeelne ja ühtne, kuid lapsevanemad kardavad, et see muutub pigem venekeelseks õppeasutuseks.

EESTI 200 ühtse kooli ideed toetavale Vilja Kiisleri artiklile («On palju parem, kui inimesed on koos ja suhtlevad» 28. augusti Postimehes – toimetus) olid lisatud Eesti ühiskonna integratsiooni uuringu andmed, mis näitasid, et 68 protsenti eestlastest ja 64 protsenti muu rahvuse esindajatest annavad üldiselt hea hinnangu segarühmadele ja -klassidele. Ilmselt Kristina Kallaselt pärit uuring justkui kinnitab, et ühiskond eelistab ühtset kooli, kus eesti- ja venekeelsed lapsed õpivad koos. Meie seda ei usu, sest reaalsed lapsevanemad venekeelse mõjuga piirkondades räägivad risti vastupidist juttu.

Oma seisukoha kinnituseks võime tuua hoopis värskema uuringu tulemused. Tänavu juulis korraldas ühiskonnauuringute instituut avaliku arvamuse küsitluse, milles suisa kahes eri sõnastuses küsiti vastajate arvamust haridussüsteemi ülemineku kohta eestikeelsele haridusele. Ühe küsimuse puhul 80,4 protsenti ja teisel juhul 66,5 protsenti vastajatest toetas üleminekut ühtsele eestikeelsele haridusele.

ISAMAA ON VEENDUNUD, et venekeelsed lasteaiad ja koolid tuleb järk-järgult üle viia täielikule eestikeelsele õppele. Asjatundjatega peab läbi rääkima, kas selleks kulub kümme aastat või saaks ka kiiremini, kuid igal juhul peaksid üleminekuetapid olema fikseeritud kindlate tähtaegadena. Arusaadavalt tuleb riigil ja omavalitsustel selleks leida vajalikud lisaressursid, muidu ei tule mingit sisulist muudatust.

Eesti on seda sammu oodanud veerand sajandit ja praegune ühiskonna toetus üleminekule täielikule eestikeelsele haridusele on valdav. Teeme siis selle ära!