/nginx/o/2008/12/30/111257t1h3a29.jpg)
Eesti talupidajate keskliidu ja Viljandi taluliidu juhatuse esimees, Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg, mille poolest oli hiljuti Paides korraldatud talupidajate kongress oluline?
Ellu on jäänud kõige võimekamad talud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti talupidajate keskliit lõpetab alati aasta kongressiga. Seekord rääkisime 20-aastasest talust ja tema tulevikust.
Läinud aega peegeldavad arvud. Tänavu taotles 17 400 talu PRIA-st, see on põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametist pindalatoetust. Samal ajal on teada, et 6000 talu sissetulek on suurem kui kaks ESU-d. See Euroopa suurusühik näitab majanduslikku efektiivsust (võrdub 1200 euroga). 2000 talu on omakorda säärased, kus toodetakse turule ja elatutakse sellest. Tipptegijaid on ehk paarsada.
Mida nende arvude põhjal võib järeldada?
Kakskümmend aastat tagasi, kui rõõmsal meelel taluelu alustasime, ei osanud sellist pilti ette näha.
1994. aastal võttis riigikogu vastu talutootmisele ülemineku otsuse. See ei jõudnud ellu. Veel imelikum: juriidiliselt pole praegu isegi talu mõistet ja ka äriregistris pole talusid, on FIE-d ehk füüsilisest isikust ettevõtjad ja osaühingud. Oleme talu mõiste lahtiseletamist kakskümmend aastat oodanud.
Niisiis pole Pajumäe talu ja teisi talusid olemas.
On FIE Arvo Veidenberg. Äri kannab minu soovil nimetust Veidenbergi talu. Aga ma oleksin võinud panna talule nimeks ka Pajumäe või mis tahes kolhoos.
Räägime veel Paide kongressist. Kas tõite sealt kaasa positiivse või negatiivse mulje?
Ikka positiivse — koos olid ju ühe mõtte kandjad, enamasti need, kes taluelu elavad.
Minister Helir-Valdor Seeder rääkis sellest, et Eestis on taludesse kogu aeg positiivselt suhtutud, kuigi need jäid algusest peale riigi toetuseta. Hardo Aasmäe nimetas maad vääriselukeskkonnaks. Talupidajad olid Eestis üldse esimesed eraettevõtjad.
Kongressil tekkis idee hakata 22. jaanuari tähistama Eesti talu päevana, sest 22. jaanuaril 1989 moodustati talupidajate keskliit ja kolm päeva hiljem Viljandi talupidajate liit.
Olin sellel keskliidu asutamise koosolekul sellessamas Paide kultuurikeskuses, kus äsja kongressi pidasime. Kakskümmend aastat tagasi oli saal rahvast nii täis, et sisse ei mahtunud. Astusin rõdule. Kui sinimustvalge saali kanti, läksid kõigil silmad märjaks. Pika Hermanni tornis sel ajal veel Eesti lippu polnud.
Maal on praegu kõige muu kõrval rasked logistilised probleemid. Korras raudteest oleks maaelule olnud suur abi.
Kongressil jagati ka tänumedaleid, ühe neist saite teie.
Välja jagati 51 Saaremaa dolomiidist medalit. Viljandimaalt olid peale minu saajate hulgas Tiina Sisa, Viktor Leis ja Anton Peek.
Kakskümmend aastat tagasi asutasime talusid suurte lootustega. Müts maha nende ees, kes on ellu jäänud. Mulgi saab sügisel ametlikult kakskümmend aastat Pajumäe talu peetud.
Missuguseks kujunes Pajumäe talu aasta?
See aasta oli raske kõigile, sest kokku juhtusid nii ilmastikust tingitud kui majanduslikud raskused. Praegu on teravilja- ja piimatootjad suure surve all. Aastad pole vennad: eelmine oli igati soodne ja ehk on järgmine tänavusest parem.
Pajumäe talul on 80 lehma, neist üle 60 on parajasti lüpsil. Meie enda meierei seisukohalt on tähtis, et piima laekuks ühtlaselt aasta läbi. Kogus võiks suuremgi olla, kuid mahepiima pole kusagilt juurde osta. Mahepiimale üle minnes kaotasime kogutoodangus iga lehma pealt paar tonni, praegu saame aastas keskmiselt 7000 kilo piima.
Vilja oli maas ligi paarilsajal hektaril. Kümne hektari jagu jäi siiski ka põllule — sead rikkusid paar metsaäärset kaerapõldu nii ära, et polnud midagi koristada. Mahedast suvinisust oleksin tänavu head raha saanud, kuid ei pääsenud õigel ajal põllule.
Teen karjale muljuriga viljasilo, loomad on sellega väga rahul. Seekordsel vihmasel koristusajal oli sellest tehnoloogiast suur abi. Kuivatasin ainult seemnevilja.