Mänguline ja kodusoe hüperrealism

Karin Kalmani suured nõud on armsad ja soojad ning viivad meid tagasi lapsepõlve. Foto: AIVAR AOTÄHT/SAKALA

Viljandis Kondase keskuses on võimalik vaadata kahte omanäolist keraamikanäitust.

Üle hulga aja esineb Karin Kalman oma isikunäitusega, seekord mõõdutundetult (pigem küll mõõdutundlikult) suurte ja ülisuurte keraamiliste nõudega.

Tema loomingul on Eesti keraamikas kindel koht eelkõige õnnestunud isikupäraste vormide tõttu, mis on kergelt ümarad ja kodused.

Kunstivälist terminit kasutades on Karin Kalman öelnud, et suurte nõude loomine on nii-öelda positiivse regressi otsimine oma lapsepõlve, kus kõik esemed, nende hulgas tassid, kannud ja muud nõud, tundusid tohutult suured ning igal asjal oli oma lõhn, mida täiskasvanud enam tähele ei pane.

Head ja soojad

Pidades silmas, et kunstis mõjub hüperrealism ehmatava, ebainimliku ja šokeerivana,  on lausa üllatav, kui inimlikud on Karin Kalmani suured nõud. Neid vaadates meenuvad hoopis head ja soojad lapsepõlvemälestused ning kummalisel kombel pakuvad need ka turvatunnet.

Väikesele lapsele peaaegu otseselt, täiskasvanule pigem metafoorselt võimaldavad need suurte ja kohutavate asjade eest peitupugemist. Igatahes on regress olnud ülimalt positiivne.

Elurõõmsad savikujud

Kondase keskuse teises ruumis on välja pandud Karin Kalmani abikaasa Urmas Bereczki keraamikanäitus «Kondas on My Mind». Kunstnik on öelnud, et teda inspireerisid Paul Kondase maalidesse kätketud elurõõm, energia ja päikesepaiste.

Näitusel esitatud väikesed savifiguurid ei ole küll Kondase maalidelt võetud, aga nad oleksid võinud ka seal olla, kui nad poleks oma puupõletusest tingitud värvivarjunditega liiga professionaalselt efektsed.