Viljandis Kondase keskuses on võimalik vaadata kahte omanäolist keraamikanäitust.
Mänguline ja kodusoe hüperrealism
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle hulga aja esineb Karin Kalman oma isikunäitusega, seekord mõõdutundetult (pigem küll mõõdutundlikult) suurte ja ülisuurte keraamiliste nõudega.
Tema loomingul on Eesti keraamikas kindel koht eelkõige õnnestunud isikupäraste vormide tõttu, mis on kergelt ümarad ja kodused.
Kunstivälist terminit kasutades on Karin Kalman öelnud, et suurte nõude loomine on nii-öelda positiivse regressi otsimine oma lapsepõlve, kus kõik esemed, nende hulgas tassid, kannud ja muud nõud, tundusid tohutult suured ning igal asjal oli oma lõhn, mida täiskasvanud enam tähele ei pane.
Head ja soojad
Pidades silmas, et kunstis mõjub hüperrealism ehmatava, ebainimliku ja šokeerivana, on lausa üllatav, kui inimlikud on Karin Kalmani suured nõud. Neid vaadates meenuvad hoopis head ja soojad lapsepõlvemälestused ning kummalisel kombel pakuvad need ka turvatunnet.
Väikesele lapsele peaaegu otseselt, täiskasvanule pigem metafoorselt võimaldavad need suurte ja kohutavate asjade eest peitupugemist. Igatahes on regress olnud ülimalt positiivne.
Elurõõmsad savikujud
Kondase keskuse teises ruumis on välja pandud Karin Kalmani abikaasa Urmas Bereczki keraamikanäitus «Kondas on My Mind». Kunstnik on öelnud, et teda inspireerisid Paul Kondase maalidesse kätketud elurõõm, energia ja päikesepaiste.
Näitusel esitatud väikesed savifiguurid ei ole küll Kondase maalidelt võetud, aga nad oleksid võinud ka seal olla, kui nad poleks oma puupõletusest tingitud värvivarjunditega liiga professionaalselt efektsed.