Jõulude ajal on usinalt ametis piparkoogimeistrid ja verivorstitegijad ning muidugi mõista ka küünalde valmistajad.
Jõuluvalgust tootev vabrik
23. detsember 2008, 13:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võhma küünlavabrikant Peter Wütrich tõdeb, et pühade eel on tööd palju: täitmist vajavad suured tellimused.
«Tänavu on firmad meilt vähem reklaamkinke tellinud, ent asutused, näiteks linna- ja vallavalitsused, soovivad ikka küünlaid. Seega meie majanduslangust ei tunne,» räägib ta.
Küünlateo esimene etapp on parafiini sulatamine. Viiekilosed vahakuubikud tulevad Võhmasse Saksamaalt ning neid sulatatakse umbes saja kraadi juures suurtes kateldes. Kui tegemisel on värvilised ja lõhnavad küünlad, segatakse sulaparafiini hulka lõhnaõlid ja värvipigmendid.
Peter Wütrich võtab kannud kaenlasse ja läheb lisandite järele.
«See siin on meie võlukamber,» tutvustab ta. Riiulitel kõrguvad eri suuruses kanistrid, karbid ja purgid, mis peidavad endas toorainet, et valmistada 160 toonis ja 60 lõhnaga küünlaid.
«Ilmselt oleme maailmas üks vähestest firmadest, kes pakuvad nii laia värviskaalat,» lausub Wütrich uhkusega.
Vürtsikas jõululõhn
Küünlategija tunnistab, et liiga magusad lõhnad talle endale ei meeldi. Näiteks niinimetatud jõululõhnad olevat tegemise ajal nii kanged ja vürtsikad, et samal ajal ei kannata ta ruumiski olla. «Aga valmis kujul on need väga mõnusad.»
Värvidest ei eelista Wütrich mitte ühtegi, talle meeldivad oma sõnul hoopis kombinatsioonid ja kontrastid. «Isegi hall küünal võib õiges kontekstis hästi ilus olla,» toob ta näite.
Wütrich ajab seinale kinnitatud retseptilehelt näpuga järge ning valab kannu sortsukese lõhnaõli ja pisut värvipulbrit. Sellest peab tulema kiivi-kurgiküünal.
Meister selgitab, et küünalde valmistamisel on vabrikus kaks süsteemi: pikki peenikesi küünlaid tehakse nii, et taht pannakse kõigepealt sisse, lühematele jämedatele torgatakse aga taht sisse siis, kui küünal on peaaegu hangunud.
Omamoodi looming
Kui taht on paigas, valatakse veel kord või paar parafiini peale, et küünla pind jääks sile. Valmisküünlad võetakse vormidest välja käsitsi — neid on vaja vaid alt pisut suruda.
Võhma vabrikus teeb küünlaid üheksa inimest, kes on selle kunsti kohapeal ära õppinud. Peter Wütrich tõdeb tööprotsessi kirjeldades, et ega tegelikult saa küünlategemise õpetust punkthaaval kirja panna, sest iga päev on olukord isesugune: ükskord jahtub vaha kiiremini, teinekord aeglasemalt.
Seepärast on tarvis alati enne kontrollida ja alles seejärel otsustada, kas vaha on vaja veel kord peale valada. Vahel on mõistlikum viimane valamine tegemata jätta, sest sellega võib kogu partii ära rikkuda.
«See on ju tuntud füüsikaseadus: kui midagi kuumaks läheb, siis see paisub, ja kui miski jahtub, tõmbab see kokku. Sellepärast on talvel ka päevad nii lühikesed!» võrdleb ta muheldes.
See, mis küünlateo ajal on lauale valgunud, raisku ei lähe. Hangunud vaha kraabitakse lahti, sulatatakse üles, valatakse vormi tagavaraks ja võetakse kasutusele siis, kui järgmine kord on tegemisel sama sorti küünlad.
Praegu valmib Võhmas kolmekümnes suuruses küünlaid. Erikujulisi, näiteks karumõmme või jõuluvanasid, seal ei tehta.
«Olen küll mõelnud, et võiks muretseda mõne vormi ja proovida, aga kuna meil juba on nii suur valik, siis olen leidnud, et sellega pole mõtet tegelema hakata,» arutleb Peter Wütrich.