Õpetaja töös leidub alati midagi uut

Marika Anissimovist sai õpetaja tänu heatahtlike inimeste soovitustele ning ta pole seda kahetsenud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandimaa tänavune aasta õpetaja Marika Anissimov on kogu oma pedagoogitee käinud Jakobsoni koolis. Sealsamas töötab ka tema abikaasa ning õpivad teismelised pojad.

Igal koolipäeva hommikul kiirustavad Anissimovid Männimäele koolimajja, kus kõik pere liikmed hakkavad ajama oma asju. Õhtupoolikul naasevad nad Kastani tänavas asuvasse koju. Seal tervitavad tulijaid kass, koer ja hamster. Majakese aias rõõmustavad silma roosid ja kaugemal helgib veesilm.

Osake kooli tuleb Anissimovidega Peetrimõisa kaasa. Sageli parandab pereema õhtuti kontrolltöid ning arutab õppejuhatajast abikaasa Igor Anissimoviga koolielu küsimusi.

Pojad Andres (15) ja Indrek (12) teevad samuti koolitöid, kuid vanemate abi nad selle juures eriti ei vaja: poisid saavad ülesannetega ise hakkama ning osalevad edukalt olümpiaadidelgi.

Kuigi õpetajate palk võiks olla suurem ja Viljandi hariduskorraldus selgem, on Marika Anissimov praegu eluga rahul ja suuri ümberkorraldusi ei plaani. Tõsiasi, et tänavu pälvis ta õiguse esindada aasta õpetajana Viljandimaad üleriigilisel tasemel, lubab pidada tema seniseid otsuseid ja tegusid õigeks.

Marika Anissimov, kuidas aasta õpetaja tiitel teie elu mõjutas?

Kui sain kutse minna 8. oktoobril Tartus peetavale haridus- ja teadusministri vastuvõtule, tundsin suurt ärevust. Rõõmu on valmistanud kolleegide, õpilaste ja sõprade õnnitlused. Nüüd läheb elu juba endist viisi edasi.

Teie kohta kirjutatud iseloomustusest võib lugeda, et olete pärit Karksi-Nuiast.

Jah, lõpetasin 1989. aastal Nuia keskkooli. Minu vanemad elavad seniajani Mornas, mis asub Karksi-Nuiast kaheksa kilomeetri kaugusel. Käisin iga päev bussiga kooli ja tagasi. Õde ja vend on minust märksa vanemad — õde kümme ja vend 15 aastat —, nii et nendega koos ma kooliteed käia ei saanud.

Vanemad on eluaeg loomi pidanud. Praegugi on neil kanad, haned, sead, koerad ja kassid ning kaks lehma. Varem oli lehmi kuus või rohkemgi. Aitasin ikka kodus loomi talitada ja heina teha. Lehma olen ka lüpsnud.

Praegu ma enam eriti sageli maale ei jõua, seal käib rohkem õde.

Koduste tööde kõrvalt õnnestus teil lõpetada keskkool hõbemedaliga.

Põhikooli lõpul oli mul neli kunstiõpetus, gümnaasiumis aga kirjandus.

Reaalained, nii matemaatika, füüsika kui keemia tundusid mulle lihtsamad. Käisin ka olümpiaadidel, aga maakonna tippu ei jõudnud.

Mis huvialad teil kooliajal veel olid?

Lõpetasin Karksi-Nuia muusikakooli klaveri erialal.

Praegugi tekib mul vahel tahtmine klaverit mängida ja noodi järgi saan sellega hakkama. Mõni aasta tagasi tõime klaveri maalt ära, sest Indrek läks samuti muusikakooli ja saab sellel harjutada.

Kuidas tekkis mõte jätkata edasiõppimist matemaatika erialal?

Tahtsin minna õppima majandust või õigusteadust, aga matemaatikaõpetaja Margus Mõisavald veenis mind valima matemaatikat.

Tol aastal, kui ülikooli astusin, oleksin tänu hõbemedalile saanud matemaatika erialale eksamiteta sisse. Mina läksin hoopis rakendusmatemaatikasse, sest ei plaaninud õpetajaks hakata. Mulle meeldis statistika.

Esimestel aastatel järgiti neil kahel suunal ühist programmi ja ühiselamu toakaaslane ütles mulle ikka, et peaksin õppima õpetajaks: see sobivat mulle rohkem. Kui kolmandal kursusel tuli eriala valida, otsustasingi võtta statistikaga seotud ainetele lisaks pedagoogilisi loenguid. Tänu sellele sain ka õpetajakutse.

Kuidas sattusite tööle Jakobsoni gümnaasiumi?

Kui ülikooli lõpetasin, otsiti Viljandi statistikaametisse töötajat. Vestlusel mõistsin, et see töö eeldab kontoris viibimist ning andmete sisestamist ja analüüsimist. Tundsin, et ei taha ametit, kus ei saa inimestega suhelda.

Pärast vestlust läksin koju, võtsin «Sakala» lahti ja lugesin artiklit, milles Jakobsoni gümnaasiumi direktor Tarmo Loodus rääkis, et neil on vaja matemaatika asendusõpetajat. See oli 1994. aastal.

Otsustasin proovida, kuigi mul oli hirm kandideerida maakonna parimasse kooli. Helistasin direktorile ja käisin vestlusel. Otsus tehti teatavaks kolme päeva pärast ja see aeg möödus mul suures ärevuses. Vastus oli jaatav.

Nüüd läheb mul seal juba kaheksateistkümnes tööaasta.

Millal hakkasite andma informaatikatunde?

Hakkasin seda tegema kohe, sest olin saanud ülikoolist ka informaatikaõpetaja kutse. Algul oli mul arvutitunde üsna palju, kuid nüüd on vähemaks jäänud. Gümnaasiumis on arvutiõpetus juba valikaine.

Praegused lapsed on õppinud ise arvutit kasutama ning internetis toimetama. Leidub asju, mille kohta õpetaja saab õpilastelt nõu küsida, aga muidugi on neil vaja juurde õppida koolitööks vajalikku, näiteks dokumentide vormistamist.

Gümnaasiumis võiks pakkuda rohkem arvutialaseid valikkursusi, kuid et need on tunniplaanis ühel ajal, peaks selle tarvis olema mitu aineõpetajat.

Teie abikaasa Igor Anissimov töötab samuti Jakobsoni gümnaasiumis. Kas saite temaga tuttavaks koolis?

Igor hakkas Jakobsoni gümnaasiumis tööle samal aastal kui mina. Ta oli olnud neli aastat Rõngu keskkoolis füüsikaõpetaja, kuid siis avanes võimalus saada koht Viljandis ja ta otsustas kolida vanematele lähemale. Esialgu oli Igor füüsikaõpetaja ning hiljem sai õppejuhatajaks.

1994. aasta augustis asusime tööle ja aasta hiljem abiellusime.

Kui kerge on töötada abikaasaga ühes asutuses?

Mind see ei häiri, sest töö ajal me eriti kokku ei puutu. Kohtume vaid koosolekutel ja õppenõukogus. Paraku kipume aeg-ajalt tööasju ka kodus rääkima. Teisalt on hea arutada probleeme inimesega, kes neist aru saab.

Praegu räägitakse palju õpetajate väiksest palgast ja ülekoormusest. Kui pikad on teie tööpäevad?

Kõrvalseisja, kes pedagoogi töösse ei süvene, võib tõesti mõelda, miks me nuriseme: lõpetame kell kaks tundide andmise ja töö ongi tehtud. Tegelikult järgnevad sellele tööde ja vihikute parandamine, järgmiseks päevaks tundide ettevalmistamine, õppe- ja töökavade tegemine ning muud ülesanded. Seda tuleb teha kodus sageli hiliste õhtutundideni ning mõnikord ka nädalavahetusel.

Siis ongi hea, kui kõrval on inimene, kes mõistab selle töö vajalikkust.

Seejuures leiate ikkagi aega rahvatantsu ja näiteringi jaoks.

Jah. Neli aastat tagasi ärgitas kooli huvijuht Ave Alvre meid asutama õpetajate segarühma ja Igor oli nõus minuga sinna kaasa tulema. Oleme seni vastu pidanud.

Näitering on hooajaline: kui tuleb õpetajate teatrifestival, siis teeme lavastuse. Tore on selles osaleda ning kolleegidega hoopis teist viisi kokku puutuda.

Perega oleme püüdnud osa võtta ka pühapäevastest rattamatkadest ning käia igal aastal reisil. Tänavu tegime väikese automatka Eestis ja Lätis.

Kevadel ja suvel võimaldavad pingeid maandada aias toimetamine ja lillede sättimine.

Kui palju aega nõuab koostöö Tiigrihüppe sihtasutusega?

Selles vallas tuleb mul palju juurde õppida, et osata õpetada teisi pedagooge. Arvutikoolitused leiavad aset õhtuti kella 16—19 ja on päris väsitavad.

Sellegipoolest annab õpetajate koolitamine mulle energiat. Tavaliselt on kursustel toredad inimesed ja nendega kulub aeg kiiresti. Õppeaasta jooksul jõuan teha viis-kuus kursust.

Kas olete pidanud erialavalikut kunagi kahetsema?

Ei, pedagoogiks hakkamist ma küll ei kahetse. Mulle meeldib suhelda. Õpetajatöös on pealegi kogu aeg midagi uut: kuigi aine on üks ja seesama, peab seda selgitama ühele klassile üht- ja teisele teistmoodi.

Minu teele on sattunud ka palju erialaseid võimalusi, millest olen kinni haaranud. Muidugi peab oskama mõnele asjale ei öelda ja vahel on see päris raske.

Mille pärast õpetajana südant valutate?

Praegu teeb mulle muret Viljandis valitsev segadus. Ühisgümnaasiumi loomine on küll otsustatud, kuid aeg-ajalt tuleb uudiseid, et ehitusraha ei jätku ja uue kooli algus lükatakse edasi.

See tekitab õpetajates nõutust: me ei oska arvata, mida järgmine õppeaasta endaga kaasa toob ja millise plaani järgi peame oma tööd tegema. Ebakindlus mõjutab ka lapsevanemaid ja noori, kes ei tea, millisesse kooli astuvad. Ka minu poeg on üks neid, kes plaanib jätkata õpinguid gümnaasiumis.

Vanematelt on kuulda, et nii mõnigi plaanib Viljandist ära minna: kas läheb ainult laps või kogu pere. See on väga kurb: lahkuvad ju tublid lapsed, kes tahavad saada hea hariduse.

Ärevaks teeb veel küsimus, kas kõigile õpetajatele ikka jätkub pärast koolide liitmist tööd.

Vaja oleks teada kindlaid otsuseid, et saaksime selgust, mida edasi teha. Muutusi ja uuendusi on hariduselus vaja, kuid need peaksid olema kaalutletud.