Aeg avada süda

Halliste kirik Foto: Elmo Riig / Sakala

Hea lugeja!

Jõulude kristlik sõnum on, et teile on täna päästja sündinud. Sellest oled sa ilmselt igal aastal kuulnud. Ega see kaks tuhat aastat tagasi ühes Rooma riigi provintsis toimunu isiklikult mind puudutagi, arvad. See kõik on nii ebamäärane ja kauge ning pealegi — kes päästab ja millest?

Kui keegi päästaks mind võlgadest, rahanappusest ja hirmudest, küll see oleks tore. Aga sellega võiks asi piirduda. Umbes nõnda kujutles omal ajal ka Iisraeli rahvas. Oodatav päästja pidi nad vabastama Rooma ikkest, tooma materiaalse heaolu ja elu igas mõttes õnnelikuks tegema. Seda kõike loodeti Jeesuselt, keda rahvas hõisates Jeruusalemma väravates tervitas. Kui oodatut ei juhtunud, nõudis seesama pettunud rahvas ta ristilöömist.

Kas pole samasugune vastuolu meie hinges ka täna? Soovime, et kõrgemad jõud korraldaksid meie elu nii, et me rahul oleksime, aga kui juttu tuleb seesmisest uuenemisest või meeleparandusest, siis ütleme: tänan, ei!

Äkki jumal ei nõuagi meilt siinilmas lugupeetud ja õige inimese staatust, nagu paljud arvavad. Võib-olla sündis ta inimlapsena siia maailma hoopis selleks, et meil oleks võimalus saada jumalalasteks. Ehk tahab ta pakkuda meile abi, et leiaksime endas üles jumaliku poole, mis on kahtlemata igas inimeses.

Kas oled mõelnud, kui palju maske me kanname oma elus, kui palju kaitsekoorikuid on meie hinge ümbritsemas? Kuidas saab mingi taevalik vägi meid puudutada, kuidas me saame märgatagi jumala pidevat ligiolu ja armastust? Äkki tahab ta meid päästa iseendast, sellest minast, kelleks me end oma ebakindluse ja hirmudega oleme elanud. Sellest minast, kellega me enda puhul rahul pole.

Kui keha elushoidmiseks on vaja avada suu, et toit vastu võtta, siis hinge elavana hoidmiseks on tarvis avada süda.

Iialgi ei taha ta jõuga meie ellu sekkuda, ta on see, kes vaikselt su südameuksele koputab.

Õnnistatud jõulupühi!