Sakala arhiiv ⟩ Jaan Rannap andis Abja rahvale aru

Tea Raidsalu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Armastatud lastekirjanik Jaan Rannap on alati muusikast lugu pidanud ning oskab mängida mitmesuguseid instrumente. Tema käes on haruldane puhkpill: selle okariini on valmistanud malegeenius Paul Keres.
Armastatud lastekirjanik Jaan Rannap on alati muusikast lugu pidanud ning oskab mängida mitmesuguseid instrumente. Tema käes on haruldane puhkpill: selle okariini on valmistanud malegeenius Paul Keres. Foto: Elmo Riig / Sakala

Täna lahkus meie seast 92 aasta vanusena tuntud lastekirjanik, Mulgimaalt pärit Jaan Rannap, kelle juttudega on üles kasvanud palju põlvkondi. Sakala avaldab kirjaniku mälestuseks uuesti tosin aastat tagasi ilmunud reportaaži tema kohtumiselt kodukandi lugejatega.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis sai lugu alguse sellest, et 20. oktoobril pärastlõunal kogunesid lugemishuvilised Abja raamatukokku kuulama tuntud lastekirjaniku Jaan Rannapi meenutusi.

Kodukandi kirjaniku külaskäiguga kuulutas Abja raamatukogu juhataja Ingrit Porkanen avatuks raamatukogupäevad «Kohtume raamatukogus».

«Raamatukogu on kohtumiste koht: seal saab kokku kas hea sõbra, raamatu või koguni kirjanikuga. Oleme igal aastal raamatukogupäevade ajal mõne kirjaniku külla kutsunud ning tänavu ei olnud kahtlustki, et selleks võiks olla Jaan Rannap, kes tähistas 3. septembril 80. sünnipäeva,» rääkis Porkanen.

Abja gümnaasiumi algklasside õpetaja Karin Sepp esitas ettelugemispäeva puhul kirjaniku juubeliks ilmunud raamatust «Proua Vaideri hiirekull» pala «Proua Vaider saab kasulapse».

Jutustused leiavad kirjaniku ise

Kirjanikuhärra kuulas huviga oma loomingut ja tõdes, et raamatu peategelane proua Vaider on päriselt olemas ja tõepoolest kasvatas üles hiireviu poja. «Pool sellest raamatust on elutõde ja teise poole olen juurde pannud,» täpsustas kirjanik.

Proua Vaiderini jõudis kirjanik siis, kui otsis endale hundikoera kutsikat. Ta tutvus loomaaias töötava prouaga. Olgu vahelepõikena mainitud, et sellest tutvusest sündis jutustus «Tupsik». «See oli nii erakordne lugu — üks neist juhtumitest, kus lugu astub tänaval kirjutajale otse sülle,» võrdles Rannap.

Nimelt oli aastate eest olnud üks väike tüdruk, kes kangesti tahtis endale looma. Kui vanemad olid rangelt ära keelanud tänavalt kassipoja, koerakutsika ja isegi konna kojutoomise, leidis nutikas neiu, et selles nimekirjas polnud küülikut. Ja nii klappiski ta sõbrannaga taskuraha kokku ja ostis Nõmme turult pikk-kõrva.

«Selles ei oleks ilmselt midagi kentsakat, aga loomasõbrakesed hakkasid küülikut kasvatama nagu kutsikat: talutasid teda jalutusrihma otsas ning üritasid talle õpetada käsklust «Kõrval!». Enamikku reegleid küülik selgeks ei saanud, kuid temast kasvas vapper loom,» kõneles kirjanik.

Ta tõdes, et ikka on päritud, kas Agu Sihvka ja Salu Juhani juhtumised on tema endaga aset leidnud. «Abjast on minu raamatutes päris palju. On palju pisiasju, mida praegu enam ei avasta, aga minu kaasaegsed ilmselt teavad neid hästi,» kergitas kirjanik saladuse loori.

Õnnetust kelgusõidust sündis jutt

Lahkelt rääkis ta loo, mis on temaga juhtunud ja mis ilmselt tuleb Agu Sihvka juhtumistest kangesti tuttav ette.

Kui Jaan Rannap läks Abja kooli, otsis ta esimesena üles puhkpilliorkestri juhi, sest tema suur unistus oli sinna mängima saada. Pornuse koolis oli teda liiga pisikeseks peetud ning pilligi polnud anda. Orkestrijuht pakkus poisile tuubat. See oli küll kolkida saanud ja loperguseks läinud ning ka vask oli tuhmiks tõmbunud, kuid klahvistik õnneks töötas.

Poiss võttis pilli vastu ja hakkas hoolega harjutama, varsti kuulus orkestrissegi. «Ega bassil olnud suurt muud mängida kui takti algul või lõpul teha törts või paar. Olin enne mänginud mandoliini ning oskasin nooti lugeda,» meenutas Rannap.

Puhkpilli peab kogu aeg harjutama, muidu huuled pikema mängimise peale nõrkevad. Nii vedaski mängumees pasunat koju Hallistesse ja proovide ajaks Apja. Pisike poiss nägi sellega kõvasti vaeva. Kui lumi maha tuli, sõitis ta Hallistest Apja tõukekelguga, pill nööriga istme külge seotud.

Ükskord proovist koju sõites jõudis poiss Kariste käänulisel teel järele hobusemehele. «Mõtlesin, et vaat kui tore, siit edasi saan priiküüdiga, ning sidusin nööri lehvsõlmega ree külge,» jutustas kirjanik.

Kui mäest oli üles saadud, tuli tasane tee, aga hobune käis ikka sammu. Poiss imestas, miks loom jooksma ei hakka. Hobusemees oli magama jäänud ja ohjadki olid käest libisenud. Kelgul külitava pasuna huulik aga ulatus poisile täpselt suu kõrgusele.

«Huvitav, kui pasunat puhuda, kas hobune hakkaks kiiremini liigutama...» mõtles poiss ning tõmbas kopsud kõvasti õhku täis, sest bassi ei saa vaikselt puhuda, külmas õhus pealegi.

«Kui käis törtsatus, ei, see oli pigem röögatus, tõmbas hobune jalad kõhu alt välja ja hakkas lõhkuma. Ma ei saanud nööri lahti tõmmata, pidin hoidma kramplikult kinni, sest hobune läks tohutu galopiga,» kirjeldas kirjanik meeletut teekonda.

Võib-olla oleks hobune väsimiseni galopeerinud, aga õnnetuseks tuli tema kodutee nurk. Nii kui hobune täisnurkse kurvi võttis, käis kelk külili ja poiss pikali, aga nöör lahti ei tulnud ning nii põrkas kelk koos pasunaga mööda kõvaks sõidetud lumist teed.

Lugu lõppes sellega, et poiss korjas täie häälega nuttes teelt kelguosi ja pasunajuppe. Pasun sai vähe kannatada — see oli kolmeks tükiks —, aga kelgust olid alles vaid jalased. Nii läks ta linta-lonta koju, jalased nööriga järel ja pasunatükid kaenlas. Meistrimees küll lohutas, et kõike annab parandada ja kui suurt pasunat tükkidest teha ei saa, siis ühe väiksema ikka.

«No see oli udujutt, ei saanud sellest enam mingit pasunat,» sõnas Rannap muheldes.
Salu Juhani juttudest on tuttav koolinäidendi mängimise vahejuhtum. «Kümnendas klassis lavastasime «Vargamäed». Mina sain Jussi osa. See ei meeldinud mulle põrmugi, sest Juss pidi käima küürakil ja liipa-laapa jalga järel vedama,» mäletab kirjanik oma nördimust.

Et rollile tähelepanu tõmmata ja aplausi teenida, sidus poiss end kummardamise ajaks Jussi poomisnööriga Mari osatäitja külge. Rahvale selline narr nali meeldis ja käteplagin oli tugev.

Üks Salu Juhani sõpru oli kohal

Salu Juhani raamatus on juhtum ajast, kui kirjanik keskkoolis käis. Kümnendas klassis hakkas ta koos klassivend Einar Rinnaga «Rahva Häälele», «Noorte Häälele» ja «Talurahva Lehele» sõnumeid saatma ning sel moel raha teenima.

««Tuhvlitegemise artellis ratsionaliseeriti tublisti töövõtteid. Nüüd tehakse nii, et pealsed tehakse valmis ja siis õmmeldakse tald külge. Tööviljakus tõusis 30 protsenti,»» kirjeldas ta nende sõnumite stiili. «Ogar jutt, aga eks seal ratsionaliseeriti midagi, ega me valetanud.»

Kui teemanappus kätte tuli, pidi rohkem pingutama. Enne valimisi otsustasid poisid teha suuskadel agitbrigaadi, et õhutada inimesi valima. Mõistagi pidi sellest sündima uudis koos fotoga. Pilt ilmus aga õnnetuseks enne, kui poiste ettevõtmine. Tundidesse poisid sel päeval minna ei julgenud, selle asemel võtsid nad ette lubatud agiteerimisretke.

«Logistasime hirmsa plaginaga alevi risti-rästi läbi, et kooli jõuaks teave meie brigaadist!» jutustas ta.

Kedagi direktori juurde ei kutsutud, kuid noorajakirjanike konkurent saatis «Noorte Häälde» kaebuse, mille peale ajaleht Jaan Rannapi kirjasaatjate nimekirjast välja arvas.

Kui kirjanik oli selle loo jutustamise lõpetanud, tõusis kuulajate hulgas püsti hallipäine härra, kes tunnistas, et tema on ka selles asjavõtmises osaline olnud, ning tõestuseks ulatas kirjanikule foto agitbrigaadist suuskadel. «Mina olen Tamme Mihkel,» tutvustas ta end.

Üllatuslik kohtumine teenis kohalolijatelt aplausi ning suur oli ka Jaan Rannapi üllatus näha ammust pilti.

Kirjanikul on Paul Kerese tehtud pill

«Ilmaasjata ma seda kotti kaasa ei ole tassinud. Tahan teile näidata midagi sellist, mida te näinud ei ole, aga see on seotud Halliste kihelkonna muusikaajalooga,» teatas Jaan Rannap portfellist eriskummalisi jurakaid välja koukides.

Selgus, et need on okariinid. Kirjaniku jutu järgi oli 1935. ja 1936. aastal Pornuse algkoolis tegutsenud okariiniorkester, mida juhendas tema isa. Puhkpillid oli Eestisse toonud Pärnu muusikaõpetaja Heinrich Meri.

«Enne kui Rootsi kuningas 1935. aastal esimest korda Eestisse tuli, mõeldi, mismoodi teda vastu võtta, et see meelde jääks. Siis tuligi kellelgi pähe Heinrich Meri orkester. Kui kuningas Viru väravate vahelt läbi sõitis, mängisid lapsed kuningale okariine. Kuningas oligi üllatunud ja ütles, et ei ole midagi sellist varem näinud,» jutustas Jaan Rannap.

Neid pille toona müügil ei olnud, hiljem toodi üksikuid Tšehhoslovakkiast ja Itaaliast. Heinrich Meri tegi neid Rannapi sõnul oma keldris laste abiga. Valuvormist täideti pool kipsiga ning hiljem pandi kaks poolikut kokku ja puuriti augud sisse.

Kõige suuremat, bassokariini näidates tõdes Jaan Rannap, et selle peaks viima malemuuseumisse, sest selle pilli on valmistanud Paul Keres. «Mina seda puhuda ei saa, sest minu sõrmed ei kata auke ära. Selle pilli mängimiseks oli toona üks suur jämedate näppudega mees.»

Okariini olevat lihtne puhuda: see ei nõua palju õhku. Kirjanik tõstiski muusikariista huultele ja lasi sellel kõlada. «Mina kasutan seda pilli selleks, et kägu kohale meelitada,» ütles ta.

Kokkusaamise lõpetuseks autasustasid Abja raamatukogu ja gümnaasiumi esindajad paremaid, kes olid saatnud töö omaloominguvõistlusele «Minu koolilugu». Seegi oli pühendatud Jaan Rannapi juubelile. Agu Sihvka nimelise preemia, mida Abja vallavalitsus andis välja esimest korda, pälvis Oscar Rahu. Jaan Rannap võis rõõmuga tõdeda, et tema tegelased on endiselt au sees.

ELULUGU ja LOOMING

Jaan Rannap on sündinud 3. septembril 1931 Halliste vallas.
• Lõpetanud Abja keskkooli viienda lennu.
• Õppis Tallinna pedagoogilise instituudi matemaatika- ja füüsikateaduskonnas.
• Sattus tööle koolilaste ajakirja «Pioneer», mille toimetajana töötas 20 aastat. 1977. aastal suundus «Tähekesse».
• Tema esimene raamat «Roheline pall» ilmus aastal 1962.
• Loomadest ja loodusest pajatavad «Topi» (1970), «Alfa + Romeo» (1978), «Nublu» (1972), «Maari suvi» (1983).
• Põhikoolipoiste hingeelu käsitlevad «Salu Juhan ja ta sõbrad» (1964), «Musta lamba matused» (1968) ning «Agu Sihvka annab aru» (1973).
• Viimaste aastate silmapaistvaim teos on «Nelja nimega koer» (2004).
• Viimane poisteraamat «Roheline kindlus» (2006) on põnevusjutt. Värskeim teos «Proua Vaideri hiirekull» (2011) seob seiklusliku aine kirjaniku kirega looduse vastu.
Allikas: Eesti lastekirjanduse keskus

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles