Lasteetendusi on mängukavas ikka, aga teatrisse tuleb päris jõuluvana

Tänavuses jõululoos «Inetu pardipoeg ja lendav kass» kehastab Tarvo Vridolin kaht lindu, kalkun Napoleoni ja metshani Viktorit.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Teatrimaja on terve detsembrikuu natuke hullumaja moodi. Seal käib suur jõuluralli: askeldatakse pakkidega, kunstnikud sisustavad jõulutube, proovisaalides valmib järjekordne jõululugu. Tänavu mängis Ugala oma 25. jõululoo.


«Paljudele peredele on küllap just see ainuke suur jõulupidu: siin saab mängida ja batuudil hüpata ning tuleb jõuluvana,» tõdes Ugala näitleja Tarvo Vridolin.

Jõuluvana tähendus on kogu ettevõtmise juures väga suur. Paaril aastal prooviti küll toime tulla jõuluvanata ja lapsed said kingi kätte spetsiaalsest jõulumasinast, ent selgus, et tahetakse ikka näha päris taati.

«Müts maha nende ees, kes pärast etendust veel punase mantli selga tõmbavad!» kiitis Vridolin kolleege. Tema on mänginud seitsmes jõululavastuses ning kehastanud ka jõulutaati. Viimasel ajal on ta katsunud teha südame kõvaks ja öelda kingituste jagaja rollist ära, sest tal on teatris niigi kaks ametit.

Et jõululugu oleks teistsugune kui iga teine lastelavastus, Vridolin ei tunneta, sest mängitakse ikka ühtmoodi."«Ei ole üle jala laskmist: ah teeme selle jõuluvärgi ära! Raske on ainult hoida, et sära viimaseks etenduseks ei kaoks, sest tsükkel on pikk,» arutleb ta.

Jõululugude tegemine on ette teada pingutus. «Nagu maratonisõitja, kes teab, et ees seisab 50 kilomeetrit, peame meiegi kaalutlema, kuidas jõudu jaotada ja vahepeal taastuda, et edukalt lõpuni jõuda,» võrdleb ta naljatamisi. «Ega jõuluetenduste ajal jõua maja ehitada ning laste kantseldaminegi jääb suuresti elukaaslase õlule. Aga see aeg on siiski vahva!»

Vridolini meelest on lasteetenduses üldse keeruline mängida, sest lapsed on aus publik. Suur inimene istub vaikselt ka siis, kui tükk talle ei meeldi, sest äkki kõrval istuvale kaasale meeldib.

«Lasteetenduste puhul on hea märk see, kui lapsed püsivad vait - järelikult jälgivad. Kui nad hakkavad jalgadega pingi all sahistama, on neil tõenäoliselt igav,» arutleb ta.

Enamasti on jõululavastustes rollid näitlejate vahel ära jagatud nii, et igaüks saab teha sutsukese ja keegi ei pea kogu lugu üksi vedama - laval on palju tegelasi ja nii on ka lastel huvitav.

Esimestes jõululugudes esines Vridolin juba Viljandi kultuurikolledžis õppimise ajal. Toona valmis näiteks Ingomar Vihmari lavastus «Õnnelill». Eredalt meenub lavastus «Lumejänesed», sest see läks edasi mängukavasse ja ühtlasi telesse lastesaateks.

Omapärasuse tõttu on meelde jäänud ka «Appi, Korupid!». «Kogu etenduse aja pidin olema poroloonkostüümi sees soojas ja mängima inimkonnale tundmatut lindu Korupit, nägemata midagi peale oma varvaste,» naerab ta.

Tänavuse jõululavastuse «Inetu pardipoeg ja lendav kass» kiitis Tarvo Vridolini seitsmeaastane tütar Marian heaks. Talle meeldib teatris käia ja väga heldelt ta kiitust ei jaga, kuid see tükk meeldis talle väga. «Uurisin, kas see polnud ülearu pikk ja kas ta sai aru, kes oli kes. Lapse meelest oli etendus isegi liiga lühike ja lõpp tuli äkki.
Päris kõikidest lindudest ta aru ei saanud, aga see polegi oluline, sest laval on lõbus kirju kamp. Pärast vaikusehetke teatas tüdruk: «Aga kass oli vinge!»

Arvan, et sellega on nõus kõik lapsed!» lisas Vridolin.

Tagasi üles