Ain Jürisson: õpilasi ei tohi hinnata ettenähtud normatiivide järgi

Tänavu aasta õpetaja aunimetuse pälvinud Ain Jürisson ütleb, et on kahekümneaastase õpetajakarjääri jooksul tunduvalt rohkem muutunud kui tema õpilased. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi Paalalinna gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Ain Jürisson on enda sõnul kahekümneaastase karjääri jooksul palju muutunud ning saanud selgeks, et õpilase tahe ja püüdlikkus on hoopis olulisemad kui ettenähtud tulemuste saavutamine.

Praeguseks on Jürisson õpetanud koolis, mille vilistlane ta on, dekaadi jagu. Äsja valiti ta kümne Viljandimaa silmapaistvama õpetaja hulka ning pälvis seeläbi aasta õpetaja aunimetuse. Varem pole ta nii kõrget tunnustust saanud, mistõttu tuli see kõik suure üllatusena.

«Ma ei võta seda niivõrd üksiktunnustusena, vaid terve kehalise kasvatuse aineühenduse tänamisena,» ütleb Jürisson nüüd, kui ta on saanud asja üle rahulikult järele mõelda. «Olen selle aineühenduse esimees ning ilmselt seetõttu autasu just mulle antigi. Aga see, et kehalise kasvatuse õpetaja kümne parema hulka mahtus, oli meeldiv üllatus.»

Aja jooksul muutunud

Küsimusele, mis talle kehalise kasvatuse õpetaja ametis rõõmu valmistab, vastab Ain Jürisson, et töö andekate õpilastega — nende juhendamine ja koos võistlustel käimine. Vaat et suurematki heameelt teeb aga see, kui mõni kunagine õpilane, kellele tema aine just lemmik polnud, ligi astub ja kehalise kasvatuse tunde hea sõnaga meenutab. Kõrgelt hindab ta ühtlasi oma endisi ja praegusi kolleege.

Kuigi kahekümne aastaga on mõnevõrra muutunud ka õpilased, ütleb Ain Jürisson, et tema kui õpetaja muutumisega seda võrrelda ei anna. Üheksakümnendate esimesel poolel hindasid selle aine õpetajad lapsi nõukogude kombel rangelt ettenähtud normide põhjal.

«Iga normaalne kehalise kasvatuse õpetaja sai mingil hetkel aru, et vaja on uuendusi,» räägib Jürisson. Praegu hindabki ta õpilase tahet ja püüdlikkust tunduvalt enam kui normatiivide täitmist. Tänu sellele on ka suhted õpilastega nüüd paremad.

Nüüd puhuvad taas uued tuuled ning Viljandi riigigümnaasiumiga seoses räägitakse muudatustest kehalise kasvatuse hindamiskriteeriumides ja õpilaste suurematest valikuvõimalusest.

Jürisson, kes kuulub loodava kooli kehalise kasvatuse töögruppi, tunnistab, et kui esialgu plaanitavad ümberkorraldused hirmutasid, siis asja süüvinuna tunduvad need perspektiivikad ja õiget eesmärki teenivad. Ta loodab, et riik toetab Eesti esimese riigigümnaasiumi rajamist piisavalt ega hakka liialt kulusid kärpima.

«Minu arvamus on, et riik peaks sellise projekti taga rahaliselt tugevalt seisma ega tohiks esmajoones mõelda, kust saaks veel kokku hoida,» lausub ta.

Aja möödudes ja aastate kogunedes on muutunud ka see, millist sporti ja kui palju Jürisson teeb. Lapsepõlves tegeles ta tõsiselt suusatamisega, kuid elu jooksul on harrastanud ka näiteks võitluskunste ja saalihokit.

Praegu kuuluvad lemmikalade hulka rattasõit, jooksmine ja jõuharjutused. Pallimänge Jürisson enam kuigi meelsasti ei mängi, sest tema arvates on 44aastasena tervisespordiks kasulikumaid valikuid.

Vanema venna eeskuju

Soov treeneriks või õpetajaks saada tekkis tal enda sõnul juba varases lapsepõlves. Piisavalt vara, et see põhikoolis käies toonase klassijuhataja ja hilisema kolleegi Tiiu Saare tunnis lühiesseed kirjutades kirja panna.

Asjaolusid arvestades pole selles midagi imelikku, sest tema vanemad olid sportlike eluviisidega ning vanem vend Mati lausa spordifanaatik. Praegu Viljandi spordikeskust juhtiv Mati luges kõik «Spordilehe» numbrid kaanest kaaneni läbi ning vuristas nende sisu suurest vaimustusest väikevennalegi ette. Nii tuli kõik selle valdkonnaga seonduv Ainile iseenesest kätte.

Venna eeskujul läks ta esimeses klassis suusatrenni legendaarse Heino Bergmani käe alla õppima. Sealt saadud kogemusi hindab Jürisson väga.

«Suusatrennis ei olnud üksluist tampimist. Tegelesime seal eri spordialadega, näiteks mängisime palli ja harrastasime kergejõustikku. Sain sealt äärmiselt mitmekülgse füüsilise ettevalmistuse,» räägib Jürisson. Kadunud Heino Bergmani meenutab ta kui igas mõttes suurepärast inimest.

Pärast keskkooli tuli minna Nõukogude sõjaväkke. Spordiroodus sai selgeks, et elukutselise sportlase tee talle ei sobi.

«Piir tuli lihtsalt vastu,» ütleb Jürisson kokkuvõtlikult. «Tundsin, et tipptasemel spordiga tegelemine tuleks kõige muu arvelt ja elu jääks ühekülgseks.»

Ajateenistusest tagasi tulnuna oli vaja ülikooli meelisala õppima minemise asemel töö leida, sest temast oli saamas noor pereisa. Nii hakkaski Ain Jürisson linnaliini bussijuhiks.

Roolikeerajana veedetud paari aasta jooksul küpses idee Tartu ülikooli kehakultuuri õppima minna. See sai teoks1991. aastal, kui Jürisson astus kaugõppesse. Samal ajal asus ta tööle alles omandatavas ametis, hakates õpetama Kalmetu kooli lapsi.

Tagantjärele leiab ta, et selline lahendus oli teadmiste omandamise seisukohast hea. Pere ja töö kõrvalt koolis käimine ei osutunud tänu inimlikule õppesüsteemile tapvaks, ehkki raskeid hetki tuli ikka ette. Viie aastaga õnnestus bakalaureusekraad välja teenida.
Üheksakümnendate keskpaigast õpetas Jürisson Viljandi Valuoja põhikoolis, kuni 2001. aastal võttis vastu venna vabaks jäetud koha Paalalinna gümnaasiumis.

Lastel oma tee

Ain Jürissonil on abikaasaga kaks täiskasvanud last — 25aastane tütar ja 23aastane poeg. Tütre peres sirgub kolmeaastane poiss, kelle eest hoolitsemine ja ühiselt aja veetmine on viimasel ajal kujunenud Ain Jürissoni meelistegevuseks.

Eksib see, kes arvab, et isa suur spordihuvi on võsukestele edasi kandunud. Tütar õpib Tallinna pedagoogilises seminaris lasteaiakasvatajaks ning on seega pärinud huvi õpetajaameti vastu, pojaga on aga hoopis iseäralikud lood.

«Ta oli kolmanda või neljanda klassi laps, kui mu laua taha istuma pani ja sügavalt otsa vaadates ütles: «Tead, isa, mind see sporditegemine absoluutselt ei huvita. Mina tahan muusikakooli minna»,» räägib Jürisson pöördelisest vestlusest pojaga nii, nagu see olnuks eile.

«Algul olin muidugi jahmunud,» tunnistab ta varjamata. Poja otsust aga austati ning peagi asus ta õppima Viljandi muusikakoolis. Kodust lahkus ta juba enne gümnaasiumi lõppu, kui läks vahetusõpilaste programmi toel Inglismaale ja sai seal kätte keskhariduse. Praegu elab ta Austraalias ning õpib Sydney konservatooriumis.

«Olen rahul, et poeg teeb muusika kõrval aktiivselt tervisesporti ja küsib treeningpõhimõtete kohta minu arvamust,» lisab Jürisson.