Mulgi kuue kaitsering hoiab kandjat

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kas oleks tasapisi talitav ja nohisedes piibutobi popsutav pahklik Tarvastu talumees suutnud omal ajal vaimusilma ette manada, et sajandeid hiljem astutakse, Mulgi kuub uhkelt üll, klantsiva parkettpõrandaga saali õkva presidendihärra enda palge ette.


Seesinane talumees jääks sellise pildi peale ilmselt imestusest tummaks ja piip pudeneks tal suust, aga mida teeks ta veel siis, kui silmaks, et ka tähtsal presidendihärral ja tema proual on just sama vurhvi rõivad!

Kangas tuleb Venemaalt või Itaaliast

Mulgimaal pidi pealmine vammus kaaluma vähemasti kümme naela, vastasel korral olevat isegi teenijad selle ära põlanud. Meie päevil sobib kuuematerjaliks ka mantlikalev.

Küllap vanemad inimesed mäletavad veel mantleid, mis olid nii kõvast kangast, et need võis rahumeeli nurka püsti seisma panna. Tänapäeval tehakse kuub siiski märksa pehmemast materjalist.
Kui omapäi tegutsejad välja arvata, loevad teadjad Eestis kokku kolm suuremat kohta, kust endale seda vana ja samas ultramoodsat rõivast tellida. Üks nendest on Viljandis tegutsev osaühing Krisanne.

Jõulueelsel pimedavõitu hommikul üle ühingu ukseläve astudes saab selgeks, et tööpuuduse üle sealsed meistrid küll kurta ei või. Eri valmimisastmes mustad kuued ripuvad riidepuudel ja ootavad perenaist või peremeest.

Tõtt-öelda ei ole Mulgi kuube puht käsitööna lihtne teha. Esimesed raskused võivad tekkida juba kangast hankides. Igasugune riie muidugi ei kõlba. Kangas peab olema tugevamat sorti villane ja seda eriti tihti ei liigu.

Kui Venemaal või Itaalias kootud õiget riiet juhtubki müügile tulema, ostab Krisanne laost kohe mitu suurt rulli valmis. Teinekord peab sobivat kangast ootama aga pool aastat. Mida ei ole, seda ei ole ja täpselt sedaviisi tellijale ka öeldakse. Kannatust peab jaguma.

Selgub, et kangaga polnud lugu lihtne minevikuski: sellega pidi korda saatma mitu imet, enne kui viimaks õmblema võis asuda.

Omakootud villast riiet vanutati, et see vastupidavamaks muutuks. Selleks võeti appi seep ja leelis ehk tuhavesi, mõnikord lisati ka sortsuke lihasoolvett. Töö polnud kergete killast ja sestap tehti seda tihti talgute korras. Vanutatud kangas loputati, mähiti ümber kaika ja pandi pärast seda, kui leivaküpsetamine oli lõppenud, linase riide sisse keeratult paariks-kolmeks tunniks ahju õlgede peale kuivama.

Tarvilik ülerõivas

Krisanne omaniku Kristel Haba­kuke seletust mööda tuleb Mulgi kuub õmmelda sellise arvestusega, et teised asjad sinna alla kenasti ära mahuksid.

«Ta ei ole õhukese särgi peal kandmiseks, vaid alla peavad mahtuma kas tavalised või rahvarõivad,» täpsustab ta töötoas üht omanikku ootavat vastset kuube hindavalt takseerides.

Ajaloolise tõe huvides tuleb mainida sedagi, et omal ajal kanti Mulgi kuube koguni kasuka kaitseks. Kasukad olid siis enamasti valgest lambanahast, meie talved olid aga ka sajandite eest vahel murettekitavalt porised. Must vammus oligi siis uhke kasuka peal, et reejalaste alt lendav sopp kallist ülerõivast ei määriks.

Mahukas kuub on aga tänapäevalgi praktiline: tasapisi juurde võtvatel tähtsatel persoonidel pole igal aastal vaja uut tellida — selles on lihtsalt piisavalt arenguruumi ootel.

Samamoodi oli ka vanasti, sest kes siis ikka endale igal aastal uut rõivast sai lubada. Üks kuub pidi vastu pidama terve omaniku eluaja. Pidas ka, sest materjal oli tugev ja ega seda päris iga päev trööbatud. Juhtus teinekord mõni pael lahti tulema või sattus omanik kogemata hõlma peale astuma, sai koduste vahenditega vea ära parandada.

Mida rikkam mees, seda uhkem kuub

Tumeda Mulgi kuue ehteks on paelad, mida kootakse käsitsi tänapäevalgi. Naistekuuele kulub üksteist meetrit paela, pole aga mingi ime, et mõnele uhkemale Karksi, Tarvastu ja Helme kuuele läheb seda kogunisti kõva kolmkümmend meetrit. Kõik sõltub sellest, kui paljude keerdudega silmailu juurde anda tahetakse.

Paelu on kolme värvi. Need punutakse villasest lõngast ja vajadust mööda kas peenemat või jämedamat sorti. Paelte valmistamist ja pealepanekut nimetavad kõige keerulisemaks ka Krisanne õmblejannad Maarika Hubel ja Eveli Valk.

Kaunistused näitasid muidugi omaniku jõukust — eks need tee seda tänapäevalgi. Erinevalt meie päevist oli omal ajal aga iga muster täiesti kordumatu.

«Muuseumides ei ole mitte ühtegi teisega sarnast kuube,» kinnitab Kristel Habakukk. «Tänapäeval, kui tellija on näiteks terve laulukoor, peavad mustrid küll ühesugused olema. Vanasti oli aga nii, et kui hakati järgmisele pereliikmele kuube tegema, tehti muster ka teistsugune.»

Motiivid siiski kordusid, erinevad olid aga nende detailid: kaared, jooned ja ääristused. Muster moodustas alati ümber kuue ringi. Kaitsering pidi hoidma selle kandjat halva sõna ja paha pilgu eest. Punast värvi lõng on eri kultuurides alati maagilist tähendust kandnud. Olgu punane pael ümber käe, kaela, piha või hoopis kuue, hoidev ja kaitsev on see alati.

Mulgi kuubedel kasutati ka palju niinimetatud laisalõnga.

«Keerad riidel serva ära, paned lõnga peale ja lööd teise lõngaga üle,» tutvustab Habakukk laisalõnga põhimõtet. «Nii saab riiet kinnitada, ilma et õmblused lahti tuleks. Käsitsi kootud kangas hargnes nimelt kõvasti ja omal ajal ei olnud ju overlokke ja siksakke.»

Laisalõng on väga praktiline ja ilus ka: lööd kuuehõlmad valla ja sealt välgub uhke punane lõng vastu.

Marika Hubel teab rääkida, et Mulgi kuubede tellijad on ütlemata mõistlik ja leplik rahvas. Tõeliselt pirtsakat klienti tal oma praktikast hooga meelde ei tulegi.

«Eks kuue hinna määra paljuski see, millised mustrid ja paelad selle peale lähevad,» räägib Hubel. Et igal käsitöölisel on oma nõksud, siis täpsemalt ta kirjeldama ei hakka.

Kuue hind sõltub suuresti kaunistustest, aga kolme tuhande krooni suuruse väljaminekuga peab kindlasti arvestama. Uhkem kuub võib maksta ka kaks korda rohkem.

Külatänavalt peosaali

Erinevalt paljudest teistest rahvarõivastest võib Mulgi kuube tänapäeval rahumeeli kombineerida väga erineva rõivastusega. Teksade ja tossudega pole seda küll ehk soovitav kanda, aga teiste tavaliste või pidulike rõivastega küll.

Vammusel on tõepoolest väga palju praktilisi külgi. Juhtub näiteks lustiline kandja peotuhinas kübeke väsima ja kusagil varjulises nurgas silma looja laskma, ei juhtu tema rõivaga midagi hullu. See annab sooja ega kortsu suurt. Mida veel hing himustada mõistab!

Mulgi kuube ei maksa kunagi nimetada rätsepakuueks. Käsitöö maik peab sellele juurde jääma ning veatu väljatöötamine on pigem miinus kui pluss. Muidugi saaks neid kuubesid valmistada ka fliisist vabrikutööna, aga siis poleks see enam õige.

Omal ajal tõmmati kuub peale, kui tuli külavahel käia — see kaitses pori ja külma eest ning plink riie lükkas endalt vapralt ka vihma maha. Tänapäeval on see esindusrõivas.

«Mulgi kuubesid tellitakse järjest rohkem,» räägib Habakukk. «Kui muude rahvarõivaste tellimused on mõneti kahanenud, siis see on nii hea ja praktiline, et tellijaist puudust pole.»

Juhtunud on sedagi, et inimene tuleb kuube küsima kolm-neli päeva enne pidu. Kristel Habakukel on ette tulnud ka kordi, kui vammust passitakse kuskil vaiksemas nurgataguses ruttu-ruttu selga ja mees tõttab siis vastsete hõlmade lehvides kohe poodiumile. Täpselt selline lugu juhtus hiljuti ühe linnapeaga.

Mõnikord on pandud kuuele paela, mida teisest otsast alles punutakse.

«Just alles oligi nii, et pael sai otsa, aga vaja oli ja kiiresti!» lausub Eveli Valk naerdes. «Paela tegid siis poole ööni kodus ka need, kelle töö see tavaliselt ei ole.»

Enamasti tulevad tellima mehed, kuid Kristel Habakukk on kindel, et varsti avastavad ka naised, kui tore ja vajalik rõivas on Mulgi kuub. Ülerõivana kandsid seda mõlema soo esindajad ning ühesugused olid nii lõiked kui mustrid.

Õppinud silm seletab kohe ära ka selle, kas kuue kandja on selle teinud iseoma tarkusest või lasknud valmistada õppinud käsitöölisel. Siin tulebki välja veel üks erinevus rätsepaülikonna ja Mulgi kuue vahel. Viimati nimetatule lisab tublisti kaalu see, kui ta on oma kätega tehtud.

Kristel Habakukk ei arvusta muide kunagi isetehtud rahvarõivaid. Isetegemine just annabki kuuele rahvarõiva väärtust.

Tagasi üles