Vanas talus leitud hingerahu

Foto: Elmo Riig / Sakala

Otsekui imedemaa on see Lõuna-Viljandimaa vana talu, kus Eesti maalikunsti klassik Enn Põldroos ja tema näitlejannast naine Rita Raave endale sel kevadel uue kodu leidsid.

Nende päevades on palju ilusat.

Puuraiumise kivi

Rita: «See on nii kena, et nüüd ei raatsi siia üldse põrandat panna. Siin on vanasti pliidiesine olnud. Näete, see on puuraiumise koht, see tugevam kivi teiste hulgas.»

Sein

Rita: «Kakkusin ise linaluuplaadid maha — me teeme kõik, mis vähegi saab,  ise — ja see on nüüd nii ilus, see vana palksein!

Eks maja oli natuke viltu vajunud, üks ots oli täitsa maas. Kaks tuttavat meest tulid Tallinnast appi, stangedega tõsteti sein üles… Ei, need olid vist ikka tungrauad. Meie Ennuga ladusime kahekesi müüri alla. Ei taha ju, et ta ära laguneks, see vana majake.»

Vana kell

Rita: «See oli esimene asi, mille ma ostsin, kui midagi veel ei olnud. Kinkisin Ennule juubeliks. See näitab mu praktilist meelt.» (Puhkeb naerma.)

Enn: «Mulle meeldib, et see on külatisleri tehtud — nii nagu ta mõisas nägi, et seal on. Rustikaalne talupojabarokk. Hiiglatore asi!

Palju mööblit pole inimesele vajagi: laud, kapp, tool ja voodi. Aitab.»

Varajane hommik

Enn: «Eks see ole vanas eas ikka nii, et kell viis on uni läinud. Paned kohvivee üles, siis vaatad, ringutad, loed internetis uudised üle.

Igal hommikul lähen välja, silmitsen päikesetõusu — millised valgusemängud!

Siis läheb juba valgeks ja päev kulgeb kuidas kunagi, kas on mingi töö teha või saab veel ringi vaadata.»

Tuisk

Rita: «Suure tuisuga olime elektrita. Veepump jäi ka seisma, kohvivett sulatasime lumest.

Ma lükkasin terve selle pika tee labidaga lahti. Jäi veel kümme meetrit lükata ja siis tuli sahk, juht naeris mind ja lehvitas.»

Koha leidmine

Rita: «Algul tahtsin hirmsasti Võrumaale. Mul elas tädi seal ja meid saadeti suvel vennaga tema poole. Mul on sealt ilusad mälestused.

Aga sinna nagu ei juhtunud saama ja kui nägime internetis seda vana maja, oli selge, et Viljandimaast ei pääse.

Kui me hoovi sisse keerasime, oli kohe tunne, et oleme kodus.

Enn on ju põline Tallinna inimene. Mina olen lapsena palju maal olnud ja see polnud mingi ime, et tahan maale tagasi või maatööd teha, aga et talle ka nii meeldis…»

Igatsus

Rita: «Paljudel eesti inimestel tekib vanemas eas tahtmine käed mulda panna. Ma nii igatsesin oma maalapikese järele!

Lapsena elasin Viljandis Kungla tänaval ja käisin Jakobsoni koolis. See oli ilus kant. Aed meil oli. Kõik, mis ma maha panin, läks kasvama. Ema saatis ikka minu istutama ja külvama.

Tahan oma aednikuametis olla tasa-tasa. Eriti kui mõtlen, et oleksin väga vabalt võinud selles elus sellest kõigest ilma jääda.»

Puud

Rita: «Kas sa teed või ei tee, aga hirmus tahtmine on kogu aeg midagi teha ja see võimalus siin on. Selleks on mul palju jõudu, on ju?»

Enn: «On küll. Tema on niisugune, et saab kõigega hakkama. Minul ei ole enam seda tervist, et jõuaks…»

Rita (naerab): «Tema teeb nõuga, mina jõuga.

Ma istutasin sada viiskümmend puud ja põõsast, pärast lugesin kokku. Alustasin nendest, mida vanaperemees ei olnud siia istutanud. Pärnasid siin ei olnud. Kaksteist tamme sai istutatud ja kuuski sama palju, kibuvitsu ja põõsasroose. Sireleid ja jasmiine õnneks oli, aga kastanit ei olnud. Mulle meeldib, kui on palju sorte puid. Siin ongi palju puid, mida vana taluperemees on istutanud. Jumal tänatud, sest need on juba suured.»

Jäämine

Rita: «Algul mõtlesime, et oleme siin suvel, olgu peale. Tuleb sügis — ei raatsi ära minna, tuleb talv — ikka ei raatsi. Hakkad tundma, et enam ei raatsigi.

Linnas ei näe aknast enam pilvigi, aga siin, ükskõik kuhu ka ei vaata, hing jääb kinni — nii ilus on! Selline vana taluaed on juba iseenesest ilus oma põlispuudega.»

Äratundmine

Rita: «Mina töötan aias ja Enn tuleb minu juurde ja ütleb: «Kuule, äkki me olemegi juba surnud ja paradiisis?» Tõesti, me olime nagu paradiisiaias.»

Enn: «Elamise mõtet pole siin küll vaja otsida, siin on tõepoolest nagu paradiis.»

Hingerahu

Enn: «Jah, rahu on hinge tulnud. Hingerahu ongi suurim väärtus elus.

Eks see ole kahe otsaga asi: kui ise ei püüa, ega ta siis tule. Palju sõltub sellest, kuhu satud ja kellega koos oled. See pole alati enda teha.

Kui oled paksu jama sees, kust seda hingerahu siis võtta? Ja kui oled sellises olukorras rahulik, näitab see juba kalestumist või hoolimatust, et sa ei pööra millelegi ega kellelegi tähelepanu. Seda ka ei taha.»

Maalimine

Enn: «Vahepeal oli raskusi. Kevadel oli mitu näitust ja järsku enam ei saanud midagi kätte. Olen hakanud maal maalima ja see istub, siin on väga hea õhkkond. Just lõpetasin ühe suurema pildi, oli välismaalt üks tellimus. Käisin seda Tallinnas ära viimas. Nii ta läheb.»

Rita: «Mina ei ole maalimist õppinud, teen seda oma rõõmuks.

Algul loomulikult käisin ja näitasin Ennule ja kuulasin kriitikat. Ma sain kohe aru, kuidas ta pildisse suhtub. Kui ta ütles «Oo!», siis oli hea, aga kui «Ahah, ahah», sain aru, et võin rahulikult edasi teha — ei kõlba veel kuhugi.

Näete, siin on mul aednik kõrvitsapõllu kohal, siin on üks jõulupildikene, siin on linnud pesa pähe teinud.»

Enn: «Teda ei saa õpetada, ta on isepäine. Mingit nõu anda, seda küll, lihtsalt juhtida tähelepanu mõnele asjale.»

Lilled

Rita: «Lilli kasvatan muidugi, kohe südamest. Kõik lilled on mu lemmikud, kuigi mõni meeldib loomulikult rohkem. Ma külvasin oma keldrimäele ka lilli, selliseid, nagu Itaalias põllu peal kasvavad. Nii ilusad!»

Lapsed

Rita: «Nad kõik käivad siin vahetevahel, minu poeg ja Ennu lapsed. Ma tahan väga saada maavanaemaks!»

Enn: «Eks ta ole küllaltki kauge ja tülikas tulla, aga on hea meel, kui nad tulevad.»

Teater

Rita: «Üks viimaseid asju, kus mängisin, oli Becketti «Õnnelikud päevad». Kunagi tegime seda koos Juhan Viidinguga, nüüd Ennuga. Lõppude lõpuks on ta ju Priit Põldroosi poeg ja teater ei ole temast mööda läinud.

Aga kui inimene on nii vana nagu mina, siis ta peab otsustama, millest ta ei raatsi selles elus veel loobuda. Kõike ei jõua. Valisin aednikuameti. See mulle meeldib ja pakub rõõmu.»

Toit

Rita: «Meil on nii kenad naabrid siin. Perenaine Leili peab loomi. Tema käest saab mune ja saaks piima ja kartuleid ka. Ta tegeleb mahepõllundusega. Ma hakkan ka aedvilju kasvatama: lasin sügisel maa üles künda, et oleks põllukene. Teised naabrid, Milvi ja Lembit tegelevad edukalt iluaiandusega. Nad teavad sellest kõike.

Kevadel külvasin herneid. Istusime peenra ääres ja sõime herneid. Nii tore oli!»

Loomad

Enn: «Siin on madalad aknad. Ühel ilusal päeval nägime, et rebane vahib aknast sisse.

Ja siis tuli üks väike loom, ronis õunapuu otsa, uuris üht, siis teist õuna. Lõpuks valis sobiva välja, võttis kahe käpa vahele ja kiirustas minema.»

Rita: «Nüüd käivad kaks kitse aias, kaevasin neile suure lume ajal õunapuu aluse lahti.»