Vihjete ja sümbolite mäng vaatajaga kunstisaalis

Jüri Arraku maalid pakuvad intrigeerivat äratundmisrõõmu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolmanda advendi aegu avati Viljandi kunstisaalis maalikunstnik Jüri Arraku näitus, mis sisendab jõulude eel usku ja rahu.

Eksponaatide valik on põnev: see võimaldab tutvuda kunstniku eri loomeperioodidega. Saab vaadata 1960. aastate kunstiuuenduslikke teoseid, eesti kunsti otsinguid järgmisel aastakümnel ning laulva revolutsiooni aegseid sõnumeid.

Uuenduslik ANK

Jüri Arraku loometee algas eesti kunstiajaloo legendaarse ANK-laste põlvkonnaga, mis vastandus sotsrealistlikule suletusele avangardse avatusega. See grupeering kasutas nii tollaseid kui varasemaid lääne kunsti võtteid.

ANK’64 kujunes omamoodi loomelaboriks väga erinevatele uuenduslikele laadidele. Nende kunstnike looming oli populaarne, neid hinnati ja järgiti. Kunstisaali näitusel on väljas ka

ANK-iaegseid töid, mis annavad aimu tollastest suundumustest.

1970. aastail kujunesid välja Jüri Arrakule omane stiil ja ekspressiivne värvilaad. Tema kunsti tuntaksegi eelkõige kummaliste, amööbsete inimtüüpide järgi. Kunstnik ise nimetab neid figuure märkinimesteks. Avangardkunsti reeglite järgi lõi ta oma äratuntava «firmastiili» ning oli Eestis esimene, kes rakendas sääraste figuuride kasutamise süsteemi.

Märkinimeste kaudu hakkas Arrak 1970. aastate ideoloogilise surve aegu oma mitmetähenduslikke teemasid arendama, alustades tollasele ajale iseloomulikku vihjete mängu vaatajaga. Tihti on ta oma tegelaste puhul kasutanud maske, kes on pandud grotesksetesse ja absurdsetesse situatsioonidesse. Paljudel tema maalide tegelastel on ühtemoodi kivistunud vaatega silmad, tekitades vaatajais küsimuse: milleks?

Sel viisil kritiseeris ja kujutas kunstnik seisakuühiskonda, kus totalitaarne ideoloogia püüdis toota isikupäratut ühetaolisust. Arraku tööde pealkirjad ja maalidel toimuv on tihti esmapilgul vastuolus. Näiteks maalil «Tornide linn» võib vaataja torne samastada hoopis vangitornidega.

Kõnealusel näitusel on väljas ka kunstniku tuntud stiili eiravaid tööd portreed. Need on üsna realistlikud, kuid samas Jüri Arrakule omases intensiivses koloriidis. Vaatajad kohtuvad tollaste eesti kultuuri tipptegijatega (kunstiteadlane Leo Soonpää, helilooja Gustav Ernesaks, kirjanikud Vaino Vahing ja Andres Ehin) nonde loome kõrgperioodil.

1970. aastate keskel hakkas Jüri Arraku loomingusse ilmuma religioosne teema. Üks esimesi autoportreid «Mees trepil» valmis kunstniku sõnul pärast Piibli läbilugemist.

Kristliku taustaga tööd paistavad silma eelkõige tundliku pintslikäsitsuse, maalilisuse ja maheda värvigammaga. Eriline rõhk on sõnumil ja värvisümbolitel. Ajastule omaselt pidi kunstnik ka nende teoste puhul vaid sümbolite ja vihjetega mängima.

Maalil «Mägedes» kujutatakse tegelikult Jeesust Ketse­mani aias. Evangelist Johannes koos oma sümboli kotkaga on saanud pealkirja «Kahekesi». Mõlemad viimati mainitud tööd on valminud 1980. aastatel perestroikaaja algul. Sellest ajast pärineb ka maal «Mardiöö», millest kumab tollele ajale kohast rahvusromantikat.

Prohvetlikud pildid

Huvitavad teosed on Jüri Arrakul valminud laulva revolutsiooni päevil. Vabadusetuuled tõid talle võimaluse nimetada neid nende sisu silmas pidades.

1988. aastal valminud «Kahekõne kõiksusega» võtab omamoodi kokku kõigi tema seniste religioossete maalide sisu. 1989. aasta maal «Ulg» on loodud juba hoiatavalt intensiivsetes toonides ja vormikõnes. Radikaalsete majandusreformide aja künnisel loodud teos mõjub praegu lausa prohvetlikult.

Praegu annab kunstnik Jüri Arraku pildiilmas tooni inimese ja Jumala suhe. Jääme huviga ootama tema uusi töid ja just muutunud aegu silmas pidades.