Kui ilusad võivad inetud tegelikult olla

Jõulunäidendi tegelased on lahedad ja naljakad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui Viljandi nukuteater on võtnud oma jõululavastuse «Nõianeitsi» aluseks eesti rahva ennemuistse loo ahnest vanapaarist, kes oma soovid madalalt ära kulutab, siis Ugala lendab koos kassi ja pardipojaga kõrgemalt ning interpreteerib muinasjutuisa Anderseni.

Mõlemad valikud ja interpretatsioonid on õnnestunud ning lapsesõbralikud.

Silvia Soro jõululugu «Inetu pardipoeg ja lendav kass» räägib sellest, kuidas ei tohi lasta end välisest kestast segada, sest tähtsam on see, mis on seespool, hinges.

Rõõmustab, et lastele sisu edasi andes ei ole kaldutud mustvalgesse vastandusse: ilusad on tühised ja ülbed, inetud aga head. Hea- ja pahatahtlikke tegelasi leidub mõlemate hulgas.

Oleg Titovi lavale pandud ja Jaanus Laagrikülli kujundatud maailm kihab värvikatest tegelastest, kellest lisaks peategelastele, kass Sassile (Indrek Sammul) ja inetule pardipojale (Martin Mill) tõusevad esile Anne Valge mustlaslik vares Veroonika ning paterdavad kooslused pardiperest ja metshanede lennukoolist.

Eraldi äramärkimist väärivad kostüümid, mis on ühelt poolt võrdlemisi inimlikud, liigsete polsterduste ja maskideta, teisalt aga annavad koos liikumise ja leidlike lisanditega suurepäraselt edasi tegelaste olemust. Olgu mainitud näiteks kanade (Luule Komissarov ja Triinu Meriste) vangirüüd.

Klassikaliste muinaslugude arendustesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, sest laps võib talle tuttavat lugu vaatama hakates näha hoopis teist ning sellest segadusse sattuda. Samas on interpretatsioonid head just dogmadest vabanemiseks ning adumiseks, et ühele loole ja olukorrale võib läheneda väga erineval moel.

Ugala jõululavastuses on esindatud mõlemad pooled: värvikate tegelaste ja situatsioonide lisamisega käiakse läbi vana tuttav lugu, milles on esindatud nii linnuõu, vanamemm kassi ja kanaga kui kaunid luiged. Eriti rikkaid nüansse lisas teiseks peategelaseks tõstetud lennata ihkav kass Sass Indrek Sammuli värvikas esituses.

Oma arengus (tavaline tokerjas kõuts leiab endas ilusa ja helge poole) kandis ta loo peateemat ning tema edastada on ka lavastuse teine tänuväärt sõnum: hoolimata sellest, kui väga mõnd kingitust ihata ning kui hea kass (või laps) olla, ei suuda jõuluvana kõiki soove täita. Küll aga saab soovide täitumisele ise kõvasti kaasa aidata ning kui neist mitte nii kramplikult kinni hoida, võivad nad (kuigi vahest veidi teisel kombel) täituda.