Indie’t Viljandist Keilani

Gert Kiiler Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Nädalapäevad tagasi andis oma debüütplaadi välja Viljandist pärit indie-rock-ansambel lack of Eoins, kes suvel ületas kogu Eestis meediakünnise MTV võistluse «Coca-Cola Soundwave» võitmisega.

Tänavu suvel sai oma esikalbumi valmis ka viis aastat tegutsenud Keila indie-trio The Nymph, kes muide jäi samal MTV võistlusel publikuhääletuse põhjal lack of Eoinsi järel teiseks.

Mõlemad värsked plaadid on meie muusikaelus küllalt tähtsad, et neile rohkem tähelepanu pöörata.

Samal ajal kui Briti saartel ja mujalgi Euroopas teeb ilma britpop’i (või indie) uus laine, võis peavoolukanaleid jälgivale inimesele jääda mulje, et Eestis pole sellest midagi kuuldud. Õnneks näitavad need kaks albumit, et meie noorem generatsioon oskab teha Trafficu-, Paradise Crew’ ja Supernova-taolise süldiroki ning aastaid kestnud Green Day matkimise kõrval ka head ja omanäolist muusikat.

Mitmekihiline muusika

Kõigepealt The Nymphist.

Nägin seda Keila punti esimest korda 2004. aasta festivali «Kulturg» žüriis olles ega mäletagi, et mõni teine noor Eesti bänd oleks mulle viimastel aastatel nii suurt muljet avaldanud. Väga tähtis roll oli selles muidugi karismaatilisel ja omapärase vokaaliga lauljal-kitarristil-klahvpillimängijal Aare Lepiksaarel, aga loomulikult ka mitmekihilisel muusikal.

Kuigi Nymphi on võrreldud eelkõige selliste bändidega nagu Placebo ja Muse, kangastusid minul paralleelid hoopis indie-legendi The Cure’iga. Ta on samamoodi nukrutsev ja meloodiline ning kohati kaootiline.

Kui aastaid viimistletud plaati kuulama hakata, võib see algul tunduda võrdlemisi hüplik: kurblikud ballaadid vahelduvad ootamatult reibaste meloodiatega. See on aga vale mulje. Tegemist on taas ühe niisuguse kogumikuga, mis jõuab päriselt kohale alles siis, kui oled selle kolm-neli korda läbi kuulanud ning soovitavalt kõrvaklappidega ja omaette olles. Siis loksub kõik paika. Isegi kõige reipamaid lugusid oskab The Nymph esitada teatava ängistusega.

Vokaal, mis aastate eest laivis kuulates tekitas assotsiatsioone The Cure’i ninamehe Robert Smithiga, mõjub plaadil rohkem Radiohead’i Thom Yorke’ilikult. Igatahes lummavalt.

The Nymphi lood pole just kõige lihtsamad ja meeldejäävamad, tavamõistes hitte on sellelt plaadilt raske kätte saada (kui pööraselt ilus ja kurblik «Mabeliss» välja jätta). Küll aga leidub sellel kuhjaga meeleolu. Eriti kaunid momendid on need, kui Aare Lepiksaar võlub süntesaatorist välja üksikuid kurbi helikatkeid.

Muretu ettearvamatus

Tumedates toonides ja kurbliku The Nymphi kõrval mõjub lack of Eoins sootuks teistsugusena. Juba tema rõõmsavärvilist plaadiümbrist Keila poiste musta pakendiga kõrvutades on tegu justkui öö ja päevaga.

Kui Nymphi lood paistavad olevat põhjalikult komponeeritud, siis lack of Eoinsi omad on samavõrra ettearvamatud, jättes mulje, nagu ei teaks mehed ise ka, kuhu need välja võivad jõuda. Samas pole nendegi meloodiad lihtsakoelised ega meeldejäävad.

Kahe plaadi saundi võrreldes jätab lack of Eoins tunduvalt indie’likuma mulje, justkui oleks see valmis nokitsetud sõbra garaažis. Samasugust tahtlikult musta saundi võis kuulda Eesti inide-pop’i pioneeri Jim Arrow and the Anachronesi esimestes lindistustes.

Voolab üle ääre

lack of Eoinsi muusikaga ponud ma enne kokku puutunud ning tunnistan, et minu ootused plaadi suhtes olid natuke suuremad. Kui uutel MTV 2-s näidatavatel indie-jõukudel (Last Shadow Puppets, The Wombats, Vampire Weekend, Mystery Jets ja teised) on kõigil repertuaaris vähemalt üks-kaks hitimõõtu lugu, mis jäävad kindlalt kummitama, siis sellelt plaadilt ma seda kahjuks ei leidnud.

Üldpilt oli huvitav, kuid jooksis justkui katkematu joana üle ääre. Kui keegi minu  käest küsiks, millist lugu võiks bändi reklaami mõttes raadiost lasta, ei oskaks ma vist tõesti ühtegi välja valida.

Küll aga soovitan ma kindlasti vaadata lack of Eoinsi MTV-lt auhinnaks saadud videot, milles «Children’s Society» mõjub koos suurepärase pildireaga väga efektselt.

Lõpetuseks tahan nentida, et tegemist on ikkagi noorte meeste esimese plaadiga, nii et asi saab ainult vingemaks minna — suund on ju rohkem kui õige.