Hotelliomanik: Kambodžasse tasub investeerida, kui saad ise kohal olla

Eestlastele kuuluvas hotellis Beach Road pole eestlasi enamasti alla kümne. Vahel võib neid seal peatuda poolesaja ringis. Foto: Erakogu

Viljandlane Taavi Kerner, kes investeeris koos sõpradega mõne aasta eest ühte Kambodža hotelli, kiidab, et kasumid on seal tunduvalt suuremad kui arenenud riikides.

Ärimees hoiatab siiski, et riigis lokkab korruptsioon ning edu saavutamiseks on tähtis toimuval silm peal hoida.

Taavi Kerner, kolm aastat tagasi investeerisite koos sõpradega Kambodža kuurortlinnas Sihanoukville’is hotelli Beach Road. Kuidas teil läinud on?

Ehitasime toonasele 27 numbritoale juurde 50. Neist uutest kahte me siiski ei müü, sest sealmaal on töötajatel kombeks elada hotellis. Nad elavad 15 kaupa koos, aga tube nähes ütlesid, et Buddha on maa peale tulnud. Kambodžalaste kodudest, mis koosnevad puitplaadist, neljast või kuuest vardast, kilest ja eterniidist, on hotellitoad nii palju paremad.

Hotellis on baar ja bassein, rendipindadel tegutsevad 30 kohaga kino, väike turismiagentuur, riidepood ning sukeldumisklubi. Randa on umbes 250 meetrit.

Ettevõtmine on väga hästi käima läinud: aasta keskmine täitumus oli 62,5 protsenti. Kõrghooaeg on oktoobrist aprillini, mil Euroopas on talv. Maist oktoobrini on Kambodžas vihmasem ja kuumem ning Euroopas on sel ajal niikuinii suvi. Aga puhkajaid leidub ka siis: teiselt poolt maakera tulevad austraallased, korealased, filipiinlased ja indoneeslased. Suvel käivad ka seljakotiga üliõpilased, sest neil on vaheaeg ja hinnad on siis madalamad.

Kui palju on kundede hulgas eestlasi?

Alla kümne neid majas enamasti pole, jõulude ja aastavahetuse ajal aga on palju rohkem.

Ühe uue aasta võtsin seal vastu. Valmistasime korraliku seaprae, lasksime köögis hapukapsaid teha ja istusime koos 52 eestlasega laua taga. Tänavu 24. veebruaril tähistasime vabariigi aastapäeva 31 rahvuskaaslasega. Nad kõik pole muidugi alati meie hotellist.

Palju käib noori eestlasi, kes tulevad pärast Austraalias töötamist tagasi sõites vahepeal Kambodžasse puhkama, sest seal on hulga odavam.  

Kuidas nad teid leiavad? Ma ei ole tähele pannud, et oleksite Eestis eriti reklaami teinud.

Ega me olegi. Reklaam käib peamiselt inimeselt inimesele ja interneti kaudu.

Reisiagentuuride töötajad lähevad meil käies alati põlema ja lubavad promoda, aga paraku jääb see millegi taha toppama. Kambodža on ikkagi kaugel, see ei ole tšarterreis Sharm el Sheikhi.

Kus te hinna poolest piirkonna teiste hotellide suhtes paiknete?

Oleme keskklass. Sealkandis on võimalik leida 5—7 dollarit maksev askeetlik hotell, kus tuul läbi puhub, või minna sellisesse, kus toa hind algab 160 dollarist. Meie tubade hind jääb 20—35 dollari vahele.

Kui konditsioneeri sisse ei lülita, saad veel odavamalt.

Kui ehitus pihta hakkas, arvestasite selle maksumuseks 500 000 dollari ümber (umbes 372 000 eurot). Kas see pidas paika või tõusevad ka seal ehitushinnad kiiresti?

Mingil määral materjalide hind tõusis, kuid mitte kuigi palju. Pigem oli meil probleem ajaga: tahtsime valmis saada 2008. aasta jõuludeks, aga töö lõppes alles 2009. aasta märtsis.

Kas investeering on ennast tagasi teeninud?

Nii ruttu see ei käi, aga võrreldes sellega, mis toimub kogu maailmas, teenib hotell hästi ja stabiilselt, investorid on rahul.

Kolm eestlasest partnerit on seal tööl peaaegu aasta läbi: kümme kuud kohal, kaks Eestis. Selle eest oleme neile andnud osalusprotsendi. Kui meist endist viibiks keegi seal, oleks proportsioon teine ja tasuvusaeg ehk lühem.

Investorite pundis on viis meest ja meil on omavahel kokkulepe, et kõrghooajal, kui maja on täis ning tööd ja muret rohkem, sõidan ka mina sinna. Eelmisel aastal olin Kambodžas üle kahe kuu ja sel aastal lähen rohkem kui kolmeks.

Kas ärikliima on seal tegutsemise ajaga muutunud?

Väike areng toimub. Ehitatakse, linna on tekkinud valgusfoorid, võrridega sõitjatelt nõutakse kiivri kandmist. Aga maksustamises või üldse riigi poliitilis-majanduslikus struktuuris on küll kõik endine. Seal pole suurt midagi peale lokkava korruptsiooni.

Kui Kambodža riigisekretär Eestis visiidil käis, kutsus riigikogu liige Kalle Jents mind temaga lõunatama. Riigisekretär oli väga üllatunud, et eestlased on juba kolm aastat seal investeerinud. Ta kutsus mind külla, nii et kui nüüd lähen, on mul kindlasti plaan temaga lõunat süüa ja rääkida.

On üks imestama panev asi: kui me hotelliehitust alustasime, oli linnas juba valmis tehtud lennujaam. Selle kodulehel võime näha kollektiivi ja ootesaali pilti, kõik on vinks-vonks valmis. Aga seniajani ei tehta liinilende. Küsisin riigisekretärilt selle kohta, kuid ta põikles vastusest kõrvale.

Kas see projekt on lukku jäänud korruptiivsetel eesmärkidel, ma ei tea. Liigub legende, miks seda avatud ei ole, aga kindlasti tooks lennujaam linna suurema turistide voo. Praegu käib peaaegu kogu liiklus läbi pealinna Phnom Penhi, ent ka Tai pealinna Bangkokki on kõigest 660 kilomeetrit, nii et paljud tulevad hoopis sealtkaudu maitsi.  

Kas soovitate eestlastel investeerida Kambodžasse või üldse Kagu-Aasiasse?

Taisse juba päris palju investeeritaksegi, kuid Kambodžas on risk suurem. See eeldab kohal olemist, aga neil, kes selleks valmis on, soovitan küll. Seda võib-olla ei sobi propageerida, aga selles riigis puudub maksusüsteem ja et pole ka sotsiaal- ja tulumaksu, kulub tööjõule vähe.

Midagi luua, arendada ja ehitada on seal seetõttu väga odav, kasum aga on arenenud Euroopas või Ameerikas saadavaga võrreldes suhteliselt korralik.

Kui suur on «korralik kasum»?

Ütleme, et iga investeeritud dollar toob aastas tagasi 20 senti.

Ühest küljest mõtleme, kas ei peaks seal midagi juurde ehitama. Teisalt ei taha me sinna väga kauaks jääda ja kui on hea pakkumine, oleme valmis investeeringu maha müüma. Nagu see ärimaailmas ikka käib.

Ega see kant väga stabiilne ole, aga praegu oleme olukorraga rahul. Tänavune suvi oli küll halvem kui eelmised, kuid mullu kasvas kasum selle eest kümme protsenti.

Kas Beach Road on ennekõike äriprojekt või pigem koht, kus soojal maal lõõgastumas käia?

Kui me sõpruskonnaga selle investeeringu tegime, arvasime äri ja lõbu suhteks 50:50. Ettevõtja tahab muidugi igal õhtul kasumis olla, aga teisalt oli see mõeldud kohaks, kus oleks endal odav puhata. Nüüd on see võib-olla isegi rohkem äriprojekt.

Sain kunagi Costa Ricas kokku kanadalasega, kellel oli osalus ühes Mehhiko hotellis, kuid kes ise puhkas alati Costa Ricas. Oma hotelli ei tahtnud ta minna, sest seal oleks pidanud kogu aeg tööd tegema. Kas teid see ei sega?

Sel aastal mõtlen küll hotellist viiesaja meetri kaugusel korteri võtta. Igapäevased koosolekud ja muu seda sorti töö mind ei sega, aga koormav on see, et hotellis, kus talvel on rohkelt eestlasi, koputatakse teinekord ka öösel uksele.

Me jälgime nimelt rangelt, et külalised ei viiks tuppa alla 18aastaseid tüdrukuid. Nõuame alati isikut tõendavat dokumenti, aga paljudel seda pole. Kui olen paari päeva jooksul mõne eestlasest kliendiga juba suhteliselt heaks tuttavaks saanud ja ta avastab, et teda ei lubata koos kaaslasega tuppa, leiab ta endal olevat õiguse koputada lahenduse saamiseks minu uksele.

Kasu sellest pole, sest hoiame oma printsiibist jäigalt kinni. See on ka kliendi huvides: kes tahab sellises riigis trellide taha sattuda, kui midagi peaks juhtuma. Napsise peaga ei saada sellest teinekord paraku aru.

Päeval on muidugi tähtis klientidega suhelda. Olen saanud mõnega väga heaks tuttavaks ja inimesed, kes on tulnud paariks päevaks, jäävad kaheks nädalaks. Oskan neile soovitada, mida ümbruskonnas teha ja kuhu minna. Päeva lõpuks see küll väsitab, aga on ometi lõbus.