Tarvo Vridolin: teater on armas, ilus, arusaamatu, raske ja hingekriipiv

Ugala uuslavastuses «Duetid» on Carita Vaikjärvel ja Tarvo Vridolinil mängida neli erinevat lugu meeste ja naiste suhetest. Foto: Jaanus Laagriküll

Laupäeval esietendub Ugala väikeses saalis Peter Quilteri kahele inimesele kirjutatud komöödia «Duetid», mille lavastab Oleg Titov.

Neljast loost koosnevas lavastuses mängivad Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin.

Tarvo Vridolin, esietenduseni on jäänud alla nädala. Kuidas läheb?

Tänan küsimast, hästi!

Oled ju varemgi mänginud ühes lavastuses mitut rolli, kuid neid võib nimetada sutsakateks. Nüüd on neli peaosa. Kas on keeruline?

Keeruline jah. Isegi väga. Aga mul õnneks ei ole nelja peaosa. Mul on neli toetavat kõrvalosa. Peaosa on kõigis neljas loos jäetud siiski tugevamale poolele.

Sutsakatest veel nii palju, et vahel on neid va sutse teha palju keerulisem kui suurt rolli: pead ju neile ise alguse ja lõpu mõtlema ja siis selle kõik suurde pilti sobitama.

Komöödia on keeruline žanr, sest inimeste huumorimeel on nii erinev. Kui paljud komöödiad põhinevad peitusel, varjamisel ja muul traali-vaalil, siis need neli lugu on minu arvates rohkem tekstipõhised: palju sõltub sellest, kuidas ja millal midagi öelda. Kas see materjal on sinu huumorimeelega kooskõlas?

Niisama keerulised on õigupoolest ka tragöödiad ja kostüümidraamad: inimestel on ju valulävi ja moe-eelistusedki isesugused. Ometi maitseb arukas inimene silmaringi laiendamiseks kõike pakutavat.

Ma ei julge öelda, kas meie lugu on päris tekstipõhine. Hea autor alustab sellest, mida tegelane tunneb ja mõtleb, ning alles siis ütleb sõna. Nii et kui meil on õnnestunud autorist aru saada, ei ole naljakas niivõrd see, mida räägitakse, kuivõrd see, mida tuntakse ja mõeldakse.

Halenaljakas peen eluhuumor on mulle alati meeldinud. Kui pea on väsinud ja õhtul kodus aega üle jääb — seda ei juhtu küll kuigi tihti —, võtan riiulist filmi «Notting Hill» või «Four Weddings and a Funeral» ja vaatan igaks juhuks kahekümne neljandat korda üle: äkki olen mõne detaili maha maganud.

Komöödiat peetakse tihtipeale kerglaseks. Kas selles loos on peidus midagi rohkemat või ongi tegemist puhta meelelahutusega?

Komöödiaid on ilmselt mitmesuguseid. On jante — need ei pea olema ilmtingimata halvad — ja lugusid, mille puhul ei suuda otsustada, kas nutta või naerda. Minu mäletamist mööda kirjutas Tšehhov mitme näidendi žanrimääratluseks komöödia, ehkki neid mängitakse enamjaolt täiesti tõsiselt. Võib-olla tahtis ta vaatajale meenutada, et kurva mängu puhul ei tohi unustada naerda.

Meie lugu on ehk selline, et teatrisaalis saab suutäie naerda ja koduteel trügib hinge pisike nukrus.

Tegelased, keda kehastad, on sinust enamjaolt vanemad. Kui palju on ettetulevad olukorrad sulle endale tuttavad?

Neljast kolm tunduvad nii- või naapidi tuttavad, aga üks on küll päris võõras. Milline — see saab selgeks saalis. Veider küll, aga see võõras ei ole sugugi kõige keerulisem mängida. Kõik neli lugu on siiski elulised ja tegelaste vanuski ei ole minu omast nii väga erinev. Aastaid on ju juba kogunenud.

Pärast seda, kui 14 aastat tagasi kolledži lõpetasid, jäid Ugalasse. Olid teinud enamasti kõrvalrolle ja pidanud ühtlasi teatri arvutigraafiku ametit: pildistanud, kujundanud plakateid... Aasta tagasi loobusid lisatööst ja oled nüüd täie kohaga näitleja. Miks sa selle otsuse langetasid ja kas oled rahul?

Enam ei tahtnud ega jõudnud. Lapsed kasvasid nii, et nädala sees nägin neid ainult magamas ning pühapäeva hommikul vaatasid nad mind pannkoogilauas üllatunult ja küsisid, miks ma kodus olen. Üsna talumatu olukord, eks? Siis läksingi ülemuste jutule ja kurtsin oma muret. Vastus oli mõistev ja tunnustav.

Tänapäeva kirjus ja raha lugevas maailmas on järjest keerulisem midagi reklaamida ja müüa. Minul oli kujundajaamet enda õpitud, sestap tundsin, et lohisen järel ega oska enam aidata.

Olen väga rahul! Miski ei kaalu üles kodus pere seltsis veedetud aega.

Sina ja su õpetajast naine Merili olete pärit Pärnust, ent elanud ja töötanud Viljandimaal üle kümne aasta. Kas Pärnu on jäänud kaugeks?

Vanasti vist mõõdeti linnadevahelist kaugust postkontorist postkontorini. Mõlema linna postijaamad on sellest ajast küll kolinud, aga mitte väga kaugele. Pärnu ei ole meile kadunud: vanemad, sugulased ja tuttavad on seal ning linn oma kohal. Kaugus on viis liitrit diislit ehk üks tund — mõelda ja minna.

Veider küll, aga minul ei ole igatsust mere järele. Võib-olla olen seal nii palju ujunud ja rattaga läbi jää vajunud, et isu on täis. Jõgi tundub palju kenam ja konkreetsem veekogu.

Missugused on olnud su elu kõige õnnelikumad hetked?

Neid on mitu — peaaegu kõik perega seotud klassikalised hetked, kui arvad end aru saavat, mis on elu mõte.

Kui kunagi Oscari saan, olen ilmselt ka rõõmus.

Milline Ugala hiljutine lavastus on jätnud sulle kõige sügavama mulje? Miks?

Kõige sügavama mulje on jätnud viimased. Ingi lavastatud «Väike raha» on uhkelt tehtud ja liigutav. Müts maha julguse ja sellise tulemuse ees!

«Amadeuse» soolod ja peened dialoogid on võimsad ja kadestusväärselt tehtud. Aga las parem kriitikud kiidavad.

Vaatan teatrit alati ausa tänutundega, aga hindan eelkõige hästi tehtud tööd ja huvitavaid leide ning alles seejärel kirjaniku vaeva.

Võib vist öelda, et mulle läheb hinge teater, mis on hingega tehtud.