George R. R. Martini sari «Jää ja tule laul» ning selle põhjal valminud teleseriaal «Troonide mäng» on tõstnud seksikate noorvampiiride valgetesse kihvadesse ja teismeliste võlurpoiste keebihõlmadesse takerdunud fantasy kui kunstiliigi kvaliteedi taas tippu.
Keskaegsesse ruumi paigutatud eepilise mammutsarja suurim pluss on pärisajaloo — Rooma impeeriumi, ristisõdade, templirüütlite, Saja-aastase sõja, Borgiate dünastia ja Rooside sõja — ning selle pinnal loodud feodaalse alternatiivajaloo peen mikstuur. See on jõhker, halastamatu ja ettearvamatu — neetult põnev nagu elu isegi.
Ahnus ja reetmine
George R. R. Martini umbes viieteistkümne aasta eest ilmuma hakanud laiahaardelist romaanisarja on alatasa nimetatud üheks fantaasiakirjanduse kõigi aegade tähtsamaks teoseks ning sellele oleks raske vastu vaielda.
Martin pakub hoole ja armastusega loodud detailitruus maailmas virtuoosset ning katkematut seikluste jada, milles kohtame kangelasi ja lurjuseid, üllaid tegusid ja alatut reetmist. Esile tuleb tõsta rohkete karakterite ambivalentsust. Must ei ole alati must, valge ei pruugi olla valge ning veri ei pea ilmtingimata olema paksem kui vesi.
Sarja tegevus toimub väljamõeldud Westerose kontinendi seitsmes kuningriigis, mis on juba üle 8000 aasta kannatanud kõikmõeldavates lahingutes ja katastroofides ning lõppu ei paista tulevat.
Pärand toob surma, sugulussidemed on eluohtlikud, kroonid nõelavad, troonid tapavad... Kibedas külmas, tsivilisatsiooni tundmatusest lahutava Müüri taga asuvatel elututel maadel kogub jõudu igavene talv ning vaenlased ei maga — ei elusad ega surnud.
Elu äge paatos
Maailmas on ajalugu kulgenud eri radu pidi. Keskaeg oli üldise ettekujutuse järgi metsik ja seadusteta aeg. Ülikoolis põhiaine, ajakirjanduse kõrval ajalugu õppinud Martinile on see inimloomuse tahke võimendav periood üsna loomulik gravitatsioonipunkt.
Selle ajastu kontrastid ja kirevus on paeluvad, elu äge paatos toores ja rikkumata, kirg hõõguv ja palavikuline, hierarhilis-feodaalne ühiskond primitiivne ning inimloomusele pahatihti omaselt julm ja kõrk.
See keskkond oma järskude saatusepöörete ning kestvate hädaohtudega võimendab elutahet. Maailm on kuri. Süngeimad hirmuunenäod saavad teoks. Vihkamise leek tõuseb taevani... ja külmub siis.
Verised dünastiad
Kuigi teose läbiva liini moodustavad seitsme inimese saatuse keerdkäigud, tuleb tunnistada, et Westerose seitsme kuningriigi tegelasi on hoomamatult palju. See pole muidugi ime, kui arvestada, et meil ja mitmel pool mujalgi kaheosalisena avaldatud raamatute keskmine maht on tuhat lehekülge.
George R. R. Martinit ei saa kindlasti süüdistada fantaasiavaesuses. Igavaid lehekülgi tema teoses ei leidu ning kohati tekib tunne, otsekui loeksid autentset keskaegset kroonikat. Martinil on, mida öelda, ning ta teeb seda meisterlikult.
Kirjaniku haare on lai, kuid detailid viimistletud ja realistlikud. Mõnesse raamatus sümpaatsena esile kerkinud tegelasse pole mõtet uisapäisa kiinduda: Martini tegelaste arengukõver võib olla ettearvamatu, nagu eluski sagedasti ette tuleb.
Erinevalt stereotüüpidest ei päästa peategelase staatus kedagi ootamatust lõpust, mis võib olla üpris võigas. Just ettearvamatus, üllatusi pakkuv süžeeliin ja intrigeerivad käigud teevadki selle teose põnevaks.
Kindel on ainult see, et miski pole kindel. Ehkki kõige üllamad motiivid võivad end maksma panna jõleduste kaudu, säilib selle kõige sees inimlikkus — hapralt, kuid ometi kindlalt.
Hiirenahast halatt
George R. R. Martinil jätkub aega viimistleda isegi pisidetaile. Meile kirjeldatakse õhus leekidesse pahvatavat kotkast, tuhande hiire nahast valmistatud õnnetoovat halatti, looduslike kuumaveeallikate kohale ehitatud lossi, kus tulikuum vesi voolab läbi müüride ja kambrite nagu veri inimese kehas, närvipinget, mis ähvardab paisuda õõvaks — midagi külma, halastamatut ja võõrast.
Eesti keeles on sellest kvaliteetsarjast seni ilmunud viis raamatut. Mario Kivistiku tõlge on nutikas ja leidlik. Eraldi tasub esile tõsta Toomas Nikluse suurepärast kaanekujundust, mis annab silmad ette enamikule ookeanitagustele.
Eriti hea leid on «Kuningate heitluse» kaantel Lewise malendite, muinasskandinaavia hullumeelse pilguga sõjameeste ja valitsejate figuuride kasutamine. Skandinaavia mütoloogiat Martin erinevalt J. R. R. Tolkienist küll ei kasuta, kuid kunstiline efekt on sellegipoolest kõnekas.
Martini tõkestamatust mõttelennust sündinud maailm on fantaasiažanri kvintessents — täiuslik kombinatsioon seiklustest, lootustest, intriigidest, kirgedest, seksist, verepilastusest ja ohjeldamatust vägivallast, ent sellest ei puudu ka truudus, vaprus, üllus ja õnneihalus.
Suurepärased elutruud karakterid pärineksid otsekui kroonikast. Hästi põimitud sündmustik on realistlik, ideed, meeleolu ning psühholoogia filigraanselt täpsed. Täiuslik fantasy!
George R. R. Martinile meeldib tsiteerida William Faulkneri kuulsat lauset, mille kirjanik ütles Nobeli preemiat vastu võttes: «Ainus, millest tasub kirjutada, on inimsüda ja selle sisekonfliktid.» Sellele on ta truuks jäänud.