Tegusad patrioodid Kantrekülast

Triinu, Anna Marie ja Üllar Priks on oma Kantrekülas asuva maja koduhoovis õnnelikud ning leiavad, et Viljandi on elamiseks suurepärane paik. Foto: Elmo Riig / Sakala

Samal ajal kui räägitakse, et noored lahkuvad Viljandist ja neil pole siin midagi teha, leidub ometigi selliseid, kes peavad Viljandit parimaks kohaks, kus elada.

Üks selline perekond elab Kantrekülas Side tänaval punakaspruunis kahekorruselises majas. Mehe nimi on passi järgi Üllar Priks, kuid sõbrad ja tuttavad ning arvatavasti paljud teisedki teavad teda eelkõige kui Myrakat.

Naisel seisab passis Triinu Priks, kuid nii Myrakas kui sõbrad ütlevad talle Muti. Myrakal ja Mutil on tütar, keda on aastaid kutsutud Pontsaks. Nüüd hakkab tütar tasapisi jõudma sellesse ikka, kus ta eelistab enda puhul ametlikku nime Anna Marie.

Pool majast, kus see pere elab, kuulub Myraka sõbrale, kitarrist Jan Viilebergile, hoovipealses majas elab aga ettevõtja Toomas Mädamürk. Kolm peret moodustavad kinnistul omamoodi kommuuni. Selle ühtsuse kõige parem näide on üheskoos hoovi ehitatud väliköök, mis on omamoodi seltsielu keskus.

Arsti ei tulnud

Myrakas töötab Ugala teatris helijuhatajana, kuid mehe suurim kutsumus on helilooja ja  muusiku amet. Oma mõtetes unistab ta väiksest maamajast, kuhu saaks aeg-ajalt põgeneda loominguga tegelema.

Praegu loob ta öösiti kodustuudios.

Kui oleks läinud vanemate tahtmise järgi, ei toimetaks Myrakas klahvpillide ja helipuldi taga, vaid hoopis akadeemilisemates ringkondades.

Elvas kasvanud poiss oli kooliajal eeskujulik ja usin õpilane, kelle haridustee jätkus eliitkoolina tuntud Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi bioloogia-keemia klassis. Sealgi tubli õpilasena silma paistnud noormehe loomulik tee viis edasi Tartu ülikooli bioloogia erialale. Siis aga käis peas mingi plõks ning Myrakas mõistis: kogu eelnev oli toimunud vanematele mõeldes ja temal on hoopis teised huvid.

Bioloogiakateedrist välja kukkumise järel proovis Myrakas veel inertsist õnne meditsiiniosakonnas (vanemad lootsid ju temast arsti sirguvat), kuid seegi katse lõppes kiirelt.

Algas periood, kui Myrakas oli oma sõnul natuke raisus, aga siis sattus talle ühtäkki pihku tollase Viljandi kultuurikolledži infovoldik ning 1997. aastal viiski tee Viljandi poole.

«Nagu ma seda Viiratsi poolt Viljandile avanevat vaadet nägin, oli selge: kui sisse saan, siis siia linna ma ka jään!» meenutab Myrakas armumist oma praegusesse kodulinna.

Et ta oli muusikakoolis õppinud ja neljandas klassis poistega bändi teinud, sai ta kooli levimuusika alale ka sisse ning Viljandi oligi ühe tegusa kodaniku võrra rikkam.

Viimasesse kümnesse aastasse mahub mängimisi mitmetes bändides, millest tuntuim on ehk Püffel, kus pikka aega oli solist Priit Võigemast. Kaks aastat tagasi ilmus Myrakal aga bluusisugemetega popmuusikat pakkuv sooloplaat «Puhvet».

Viimastel aastatel on ta oma tegevust teatris sujuvalt laiendanud: valminud on lavastuste «Limpa» ja «Jürka» muusikaline kujundus ning äsja jõudis ta oma esimese näitlejarollini Tanel Ingi lavastatud «Väikeses rahas».

Vanemad on Myraka enda sõnul tema helilooja talenti ajapikku tunnustama hakanud — eriti mis puudutab teatritööd —, kuid kusagil sisimas paistab neil ikkagi olevat tunne, et seda kõike võiks ju ka päristöö kõrvalt teha.

Myrakas tunneb aga puudust korraliku kontsertbändiga esinemisest. Mitte sellisega, kus on korraks kokku kutsutud virtuoossed muusikud, vaid sellisega, kuhu kuuluksid mõttekaaslased.

Raamatukogust varjupaika

Kui «Sakalas» on juttu kodututest loomadest, on selles loos kindlasti Triinu Priksi nimi. See on ka loomulik, sest Triinu on Viljandis ja veel neljas linnas osakonda pidava Varjupaikade mittetulundusühingu üldjuht.

Pärast Viljandi maagümnaasiumi lõpetamist asus Triinu õppima kultuurikolledžis raamatukogundust ja infoteadust ning seejärel realiseeris õpitut maagümnaasiumi raamatukogus. Pärast tütre sündi siirdus ta kultuuriakadeemia muusikaosakonna õppejuhiks, kui 2006. aastal tuli järsku pööre — umbes sama põhimõtteline nagu Myrakal, kui too otsustas end pühendada muusikale ja helidele.

Juhuslikult sattus Triinu toimetama kodutute loomadega ja põgusast kokkupuutest selle maailmaga sai nii töö kui armastus. Aasta hiljem asus ta vabatahtlikuna tegutsema.

«Uurisime linnavalitsuselt, kas oleks mõnda kohta, kuhu saaks varjupaiga rajada, ning meile pakuti paika Tümal. Et see töö oli väga aeganõudev, tulingi akadeemia turvaliselt kohalt ära,» meenutab Triinu Priks.

Algas suur ehitamine ja 2008. aastal sai sellest linna ametlik varjupaik. See tähendab, et varjupaigal on linnaga lepinguline suhe ja selle abiga saab kaetud umbes 40 protsenti mittetulundusühingu eelarvest. Et riik varjupaiku ei rahasta, tuleb ülejäänud leida annetuste teel.

Varjupaiga valmimist meenutab Triinu kui väga suurt ettevõtmist, mis sai teoks eelkõige  paljude heade inimeste abiga. «Meie kambal oli rohkesti vurtsu, käisime, küsisime ja saimegi mitmesugust abi, nii töö kui materjalide näol.»

Oma suur osa oli siin ka Triinu abikaasal Myrakal. «Varjupaika poleks ehitatud, kui Myrakat poleks organiseerijana abiks olnud,» räägib Triinu mehe toetusest.

Pärast Viljandi varjupaiga käimasaamist avati koostöös tuttavate Pärnu vabatahtlikega samasugune suvepealinnas ja nüüd on lisandunud veel Valga, Võru ja Rakvere.

Loomade pärast ei nuta

Varjupaiga töötaja elu on mõnes mõttes sarnane politseiniku või arsti omaga. Sisuliselt tuleb töövalmis olla ööpäev läbi, sest kui näiteks keegi teatab öösel auto alla jäänud vigastatud kassist, ei saa talle öelda: «Me praegu ei tegele sellega, helistage hommikul kell kaheksa!»

Nagu politseinik või arst, ei saa ka varjupaiga töötaja võtta oma tööga seonduvaid asju südames koju kaasa — see põletaks lihtsalt läbi. Muidugi ei tähenda see, et inimesed oma tööd südamega ei tee.

Triinu ütleb, et ta pole kunagi nutnud loomade, küll aga inimeste pärast: seetõttu, kuidas nad käituvad loomade, aga ka varjupaiga töötajatega. «Mõnikord peetakse meid nagu karistajateks. Arvatakse, et kui loom meie juurde satub, oleks see sama, kui inimene satub kainestusmajja. Ometigi on meil vaid head kavatsused,» rääkis ta.

Triinul on hea meel selle üle, et kõik varjupaigast välja minevad loomad on kiibistatud. Nii mõnigi kord on juhtunud, et kui loom on mingil põhjusel uuesti varjupaika jõudnud, tuntakse ta kiibi järgi kiiresti ära ja tagastatakse omanikule.

Huvitav on see, et kui Myraka peres oli tema lapsepõlve jooksul neli koera, kaks viimast neist koguni rotveilerid, siis korteris elanud Triinul koduloomi, rotid välja arvatud, ei olnud.

Praegu on perel kaks koera, üks kass ja kodujänes. Kass on Myraka oma ja tuli majja pooljuhuslikult. Nimelt oli varjupaika sattunud üks eriliselt äbarik kassipoeg: katkutud, kõhn, suurte silmade ja kõrvadega.

Teda nähes tundis Myrakas, et see pisike isend tuleb koju viia. Tõe huvides tulebki öelda, et kass peab Myrakat enda omaks. Mis sellest et too arvab end pigem koerainimeseks.

Nii Myrakas kui Triinu usuvad, et loomaarmastus või ka hoolimatus nende vastu nagu kogu muu suhtumine elusse ja maailma asjadesse antakse lapsele kaasa kodust. Peretütar Anna Marie on selle suhtumise kõige parem illustratsioon.

Nelja-aastaselt läks Anna Marie muusikakooli eelkooli ja nüüdseks on ta õppinud kolm aastat klaverit. Tänavu sügisel täitus tema suur unistus: lisapillina hakkas ta muusikakoolis harjutama trummi. Myrakas väidab, et mingit suunamist pole olnud, pigem vastupidi. Aga samas pole midagi imestada, sest Myraka kodustuudios on trummikomplekt kogu aeg üleval.

Kui tüdrukult küsida, kelleks ta tahab täiskasvanuna saada, on vastus: loomaarstiks. Siingi pole Triinu väitel sihilikku suunamist olnud, küll aga on laps käinud emaga kaasas ja tundnud huvi loomade vastu.

Ka see, kui loomad on haiged või vigastatud, ei peluta teda kuidagi.

Parimad sõbrad

Ehkki Myraka ja Triinu tööd on väga erinevad ning kumbki ei tööta klassikalise kaheksast viieni graafiku järgi, on nende pereelu suurepärane.

Kultuurikolledžis õppimise ajal alanud suhe sai aasta hiljem abielu vormi ja tänavu detsembris tähistavad nad juba 10. abieluaastapäeva.

«See oli see seletamatu miski, mis mind Triinus köitis. Ta jättis targa inimese mulje ja ma tahtsin temaga kohe lähemalt tutvuda,» meenutab Myrakas tagantjärele. «Ühesugune huumorimeel, võrdväärne vaimne tasand ning ühised sõbrad,» loetleb ta palve peale veel märksõnu, mis nende suhet tugevana hoiavad.

Triinu omakorda kinnitab, et Myrakas on ta parim sõber. «Ma tean, et saan talle kõikidest tööga kogunenud muredest ja pingetest rääkida, ta kuulab mind ära ja ma usaldan teda.»

Nagu algul öeldud, ei kujuta Myrakas ja Triinu ette, et nad elaksid kusagil mujal kui Viljandis, sest siin on turvaline ja meeldiv elukeskkond. Ka kõik nende sõbrad on siin.

Ehkki statistiliselt väheneb nii Viljandi linna kui maakonna elanikkond, on Triinu sõnul nende tutvusringkonnas palju selliseid, kes just Viljandisse elama tulevad. Väga suur roll on selles loomulikult kultuuriakadeemial, sest tihtipeale on need inimesed töö tõttu selle kooliga seotud.