Afganistan pakub sõdurile ohtlikke, ent väärtuslikke kogemusi

Urmet Pülzü teenib praegu oma neljandal missioonil: kaks korda oli ta Kosovos, korra Iraagis ja nüüd on Afganistanis. Foto: Eesti Kaitsevägi

Teha sõnade asemel tegusid on sõdurile kohane. Viljandimaalt pärit Urmet Pülzü, vägilasekasvu napisõnaline eestlane Afganistanis on oma väljendustes tagasihoidlik. Temast õhkub midagi, mis lubab väita: luurele läheks temaga küll.

Vanemseersant Urmet Pülzü on kaitseväes olnud alates 1999. aastast, mil ta teenis aega Narva-Jõesuu sissikompaniis. Pärast seda tegi Pülzü otsuse jääda tegevteenistusse üleajateenijaks ning 2006. aastal liitus rahuoperatsioonide keskusega (ROK).

«Sealne teenistus võimaldas end rohkem proovile panna. Soovisin saada välismissioonile,» ütleb ta.

Kuue aasta jooksul on see tal juba neljas missioon. Need kõik on olnud eri paigus, igaühel oma iseloom ja ülesanded. Urmet Pülzü esimene välismissioon oli 2006. aastal Kosovos Estpatrol-14 koosseisus.

«Minek tundus huvitav ja tekitas ärevust. Esimeste kodust kaugele viivate missioonide puhul on see tavaline,» meenutab ta. «Pealegi pidime siirduma kunagisse kriisipiirkonda ja teistsugusesse kultuuriruumi. Lähedased ei suhtunud minekusse eriti hästi, sest meediast läbikäinud missioonide teemad olid teinud nad murelikuks.»

Esimesel missioonil oli Urmet Pülzü kahest masinast koosnevas patrulljaos vanemlaskur. Nad kontrollisid sõidukeid ja inimesi ning osalesid ka läbiotsimistel.

Teine ei lasknud end kaua oodata: 2007. aastal teenis Pülzü taas Kosovos, sedapuhku pooljao ülemana Estrif-2 koosseisus.

«Sellel missioonil oli eestlastel Gazivode järve piirkonnas Serbia piiri äärsel alal oma vastutusala,» räägib ta. «Meie ülesanne oli näidata enda kohalolekut, jälgida salakaubavedajaid ja suhelda inimestega.

Piirkond oli mägine. Mõnda väiksesse asulasse jäime oma tavapärastel patrullretkedel paariks ööpäevaks.»

Kui Kosovos teenimist on Eesti sõdurid kirjeldanud üsna rahumeelsena, siis hoopis teine olukord valitses Iraagis, kuhu Pülzü läks järgmisena.

2008. aasta juunist detsembrini teenis ta Estpla-17 koosseisus eestlaste viimasel Iraagi-missioonil. Seal patrullisid eestlased soomusmasinatega Unimog.

Ehkki Iraagist tuli sageli teateid enesetaputerroristide, plahvatuste ja muu sõjategevuse kohta, möödus Pülzü meeskonnal teenistus hästi.

«Meie piirkonnas Sab-al-Boris ja Bassamis oli olukord rahulik,» räägib ta. «Külapilt oli sellistele piirkondadele tüüpiline: elamud olid savist või muust niisugusest materjalist ja tänavad räpased. Kohalikud asukad olid põhiliselt põlluharijad ja loomakasvatajad. Elu kulges nagu tuhat aastat tagasi.»

Tänavu tagab Urmet Pülzü maikuust peale Estcoy-12 koosseisus julgeolekut Afganistanis. Tema igapäevaelu möödub Limbangi kontrollpunktis.

Urmet Pülzü, olete missioonil neljandat korda. Mida annab niisugune teenistus sõdurile?

See pakub vaheldust ja kogemusi ning võimaldab end proovile panna: on ju iga missioon ise näoga. Kosovos olime rahu tagamas, seal ei olnud midagi ohtlikku.

Iraagi ja Afganistani missioonid on sõjalise taustaga: siin puututakse kokku vastasega ja tuleb arvestada isevalmistatud lõhkekehadega. Sellist kogemust nagu siin, Eestis ei saa, siin toimuvad asjad reaalselt.

Kuidas suhtuvad kodused sellesse, et olete teeninud Kosovos, Iraagis ja Afganistanis?

Algul oli omastel raske minu soovist aru saada, aga pikapeale nad mõistsid, et see on samasugune töö kui iga teine. Paljud mehed käivad ju välismaal ametis.

Eesti kaitsevägi on osalenud Afganistani rahutagamisoperatsioonil 2003. aastast peale. Selle ajaga on seal haavata saanud 54 ning hukkunud kaheksa sõdurit. Suurim oht on isevalmistatud lõhkekehad. Estcoy on neid leidnud mais alanud teenistuse jooksul 77. Vaikival kokkuleppel me elu ohtu seadnud olukordadest ei räägi. Küsin hoopis, mida on kodustele kõige raskem selgitada.

Kõige raskem on siis, kui küsitakse asjade kohta, millest me ei tohi rääkida. Samuti on ränk teada omakseid muretsevat, kui pole juba ammu olnud võimalik nendega suhelda.

Kui saame jutud rahulikult räägitud, on jälle kõik korras. Raskem on ehk neil, kes viibivad esimest korda pikalt kodust ära. Kui oled missioonil mitmendat korda, pole probleemi.

Mida peate tegema praegusel missioonil?

Enamik aega möödub kontrollpunktides, kus Eesti sõdurite ülesanne on piirata vastase liikumisvabadust ja näidata enda kohalolekut, et pakkuda kohalikele elanikele turvatunnet.

Kontrollpunktid rajatakse asustatud kohta teede äärde. Nii on parem elanikke kaitsta ja liikumist kontrollida.

Kohalikega suheldes kontrollime külas valitsevat olukorda ning kuuleme afgaanide elust, rõõmudest ja muredest. Nii õnnestub koguda ka vastaste ja nende paigutatud lõhkekehade kohta käivat infot. Üks ülesanne ongi isevalmistatud lõhkekehi avastada ning kahjutuks teha.

Millest Eesti sõdurid Afganistanis kõige enam puudust tunnevad?

Mina ei tunne millestki puudust. Enne tulekut oli piisavalt palju aega ette valmistuda: teadsime juba aasta aega, et tuleme siia. Jõudsime end oludega kurssi viia, sisendada endale, et mõnest asjast, näiteks normaalsetest elamistingimustest ja mugavustest tuleb loobuda.

Kohapeal võtab sisseelamine paar nädalat aega. Siis käivitub rutiin ja ei oska enam millestki puudust tunda — isegi kui vahel on raske.

Häirib kuumus, aga ka sellega harjub. Suvekuudel on Afganistani lõunaosas temperatuur varjus 45 kraadi või üle selle. Pealegi ollakse tuhatkond meetrit merepinnast kõrgemal. Sõdurid kaotavad iga päev patrullides kaalust mitu kilo.

Mida teete ülesannete täitmisest ülejääval ajal?

Vaatan filme, olen jõusaalis. Baasis leiab ikka midagi paremaks muuta. Kui on väga kuum, jõuab vähem teha, aga siis tuleb jälle uus päev.

Kas see on viimane missioon?

Arvan, et mitte. Kavatsen kaitseväeteenistust jätkata ja kui saabub meie üksuse mineku kord, siis jah — lähen.